Heimir Pálsson
Islandi Pedagoogikaülikool
Konverentsil osalenute hinnangul kõige populaarsem ettekanne
konverentsil Telemaatika 2000 "Kool keset kaost ja korda". Tõlge inglise keelest
- Kristin Kraav.
Järgnevalt tuleb juttu metafooridest, keskendudes eelkõige
ühele, mis autori kogemusest lähtuvalt on abiks, kui püüda defineerida õpetaja
ülesannet ja hariduse eesmärki uue aastatuhande alguses. Alustuseks tuleb minna
enam kui tuhande aasta võrra ajaloos tagasi.
Aastal 2000 tähistasime me minu kodumaal, Islandil,
tuhandendat aastat kristluse jõudmisest Islandile. Koos uue religiooniga tuli
Islandile ka Esimesest Moosese Raamatust tuntud loomismüüt - Geneesis. Enne seda
usuti teistsugust müüti, mille järgi inimene ja kõik teda ümbritsev asuvad
Kosmose ja Kaose jõudude vahel, mida ühelt poolt esindavad jumalad ja teiselt
poolt hiiglased. Nende jõudude vahel käib lõppematu võitlus, sest nad esindavad
head ja kurja. Sellist paganlikku kosmoloogiat võib leida paljudest
religioonidest ja ma olen üsna kindel, et see leidub ka Eesti eelkristlikes
müütides.
Kuid Põhjala müütidest ilmneb üks huvitav asjaolu. Vaatamata
jumalate maailma väga aktiivsele seksuaalelule, ei sünnitanud jumalannad ühtki
jumalate poolt sigitatud last.
Näib, et siin toimib mudel, mida võiks sõnastada järgmiselt:
Jumalate hästi korraldatud maailma, Kosmose, keskseks probleemiks on asjaolu, et
see maailm on viljatu. Tõeline loov jõud siseneb maailma Kaose, s.o. hiiglaste
läbi - nende hulgas valitseb viljakus.
Nüüd mõned märkused olulise dimensiooni,
aja, kohta.
Inimene näib alati vaatlevat ennast seisvana vaakumis
mineviku ja tuleviku vahel. Parasjagu käesolevat olevikku pole mingis mõttes
olemas, see on null. Sellest lähtuvalt on ka moodsa aja dogma, et elatakse
ainult
siin ja praegu, iseenesest vastuoluline, sest sellist asja nagu
"praegu" pole olemas. See hetk muutub pidevalt ajalooks.
Minevik on turvaline. Isegi eilse päeva õnnetused on ohutud,
sest nad on möödas. Minevik on loomulikult meie jaoks ka tuntud - see koosneb
vähemal või rohkemal määral korrastatud mälestustest, mis sageli on
dokumenteeritud. See võimaldab meil oma mälu värskendada, sündmusi kontrollida
ja saada kinnitust, et see, mida me mäletame, vastab tõele. Sajandite jooksul
oleme me tegelenud mälestuste kataloogiseerimise süsteemidega, mis võimaldaksid
meil neid oma vaimsesse raamatukokku panna, et saaksime neid uuesti üles leida.
Teisest küljest on tulevik alati ähvardav, juba ainult
seetõttu, et see on tundmatu. Või nagu üks teravmeelne inglane on öelnud:
"
Meie ajastu probleem on, et tulevik pole enam see, mis ta vanasti oli!".
Lubage mul juhtida teie tähelepanu ühele laialt tuntud
faktile. Vastsündinud inimlaps näib erinevalt kõigist teistest imetajatest
olevat sündinud ilma vähimagi varjuta eelmiste generatsioonide teadmistest ja
kogemustest. Kreeka filosoofi Plinius vanema (elas ~29-73 AD) sõnadega: "
ta
sünnib ühegi kaasasündinud oskuseta peale nutmise". See on ka peamine
põhjus, miks paneme nii suurt rõhku võimalikult paljude meie eellaste kogemuste
õpetamisele uutele generatsioonidele. See on ainus meile teadaolev vahend, mis
võib neil aidata hakkama saada eluprobleemidega. Peale selle peame me väga
oluliseks seda, et meie lapsed mõistaksid meid ja meie vanemaid ning et nad
õpiksid ajaloost niipalju kui võimalik - loomulikult kaasneb sellega risk, et
kasvatame nad üles vihkamises nende vastu, keda ajaloo jooksul oleme pidanud oma
vaenlasteks. See pole mingi uudis. Nii on see olnud kogu aeg. Me õpetame oma
lastele seda, mida teame, ja mille kohta usume, et see on osutunud oluliseks
meie esivanemate ellujäämisel. Vaatame põgusalt vahendeid ja meetodeid, mida
oleme kasutanud.
Alates 17. sajandist
on teaduslike ajakirjade arv iga 15 aastaga kahekordistunud.
Aastal 2040 tähendaks
see raamatukogu 200 000 000 eksemplariga, mis suureneks igal aastal umbes
12 000 000 eksemplari võrra.
Ülal toodud arvud näitavad uskumatut, peaaegu lootusetut
katset meie teadmisi üles tähendada ja struktureerida. See näitab sellist
teadmistehulga kasvu, mille kohaselt 300 aasta pärast oleme jõudnud punkti, kus
Yale'i ülikooli raamatukogus olevate raamatute kataloogimiseks oleks vaja kõiki
USA elanikke!!!
See on loomulikult nali, kuid tegelikult väga tõsine nali,
sest see näitab inimese pingutust kõiki oma teadmisi dokumenteerida, püüet hoida
kõike kontrolli all ja vältida kaost nii kaua kui võimalik.
Samas võib seda vaadelda kui märki kartusest unustada. Me
üritame kõigest hingest kõiki oma teadmisi üles kirjutada, sest teame, et meie
mälu ei kesta kaua. Üks mind kõige enam mõjutanud õpetaja, kadunud Jóhann S.
Hannesson, väljendas seda kunagi limeriku vormis:
Every term a good student engages
To memorize pages and pages
Remembered at best
For a two-hours test
And forgotten for ages and ages.
(Igal semestril üritavad head õpilased pähe õppida
lehekülgede kaupa infot, mis jääb meelde parimal juhul kahetunnise kontrolltöö
ajaks ja seejärel ununeb igaveseks.)
Nüüd kiire pilk dokumenteerimise ajaloole - nähtusele, mida
harilikult nimetatakse
kirjutamiseks.
Umbes 5000 aastat tagasi hakkasid sumerid savisse vormima
sümboleid, mida võib tõlgendada kirjutamisena. Muidugi olid inimesed varemgi
maalinud pilte koopaseintele, uuristanudd luudesse ja kividesse. Aga isegi juhul
kui mõned neist piltidest võisid kajastada mingit lugu, müüti, armastuse või
vihkamise väljendust või kes teab mida, loeme me sumerite kirja ilmumist
kirjutamise alguseks.
Peatugem siin hetkeks. Sumeri kirja ja kõigi sellest
ajast saadik tuntud kirjade kohta kehtib reegel, et kirjutis on
kahemõõtmeline. Olenemata sellest, kas märgid on kivil, puutükil, luul,
papüürusel, pärgamendil või paberil - igal juhul on neil kõigil ainult kaks
mõõdet ja tekst on kõigil juhtudel lineaarne. Meile kõige paremini tuntud
juhul - alates ülemisest vasakust nurgast ja lõppedes all paremal. See võib
osutuda väga oluliseks faktiks ja arvatakse, et selline kirjutamise viis on
väga sügavalt mõjutanud meie mõtlemisviisi. Kanada sotsioloogi Marshal
McLuhani sõnadega tema teosest
The Medium is the Message:
Ühiskondi on alati enam vorminud inimestevahelise
suhtlemise vahendite olemus kui suhtlemise sisu.
Marshal McLuhan, 1967
Olen loomulikult teadlik sellest, et Marshall McLuhani
teooriate ja väidete kohta on esitatud mitmeid vastakaid arvamusi. Aga siiski
olen veendunud, et selles väites on palju tõtt, ja usun, et leiaksin oma
uurimisalalt, Islandi vana kirjanduse ajaloost, Eddadest ja saagadest, sellele
kinnitust. See peab jääma järgmiseks korraks. Praegu lubage mul esitada uus
väide, mis osaliselt toetub McLuhani argumentidele:
Sumerite aegadest saadik kuni arvutite tulekuni pole me
kirjutamise tehnikas näinud ühtki uuendust.
See väide nõuab selgitust.
Loomulikult oli olulise sammuks, vähemasti Euroopa kultuuride
jaoks, see kui hakkasime kasutama tähestikku, omandades oskuse kasutada hääliku
tähistamiseks tähti. Aga see oli vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.
Loomulikult oli oluliseks sammuks, see kui saime
kirjutamiseks paberi. Aga see oli vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.
Loomulikult tähendas Gutenbergi leiutis suurt sammu edasi.
Aga ikka oli see vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.
Kogu aeg oleme me kirjutanud oma mälestusi tasandile,
alustades ühest etteantud punktist ja lõpetades teises punktis. Kogu aeg on
kirjutaja järginud kindlaid reegleid, ja eeldanud, et need reeglid on tuntud ka
lugejale. Ja kogu aeg oleme me üritanud kahemõõtmelisel viisil kirjeldada
maailma, mis on vähemalt kolmemõõtmeline.
Et orienteeruda kahemõõtmeliste dokumentide seas (olgu
need vormistatud kivil või paberil), peavad need olema korrastatud; seetõttu
sõltume me raamatukoguhoidjate teadmistest ja seetõttu vajavad nemad
bibliograafilist korda.Oleme ilmselt kõik harjunud raamatukogude ja kataloogidega,
mille on koostanud kogenud raamatukoguhoidjad. Nendele mõeldes saate te parima
võimaliku pildi inimese püüdlustest kosmose säilitamisel või selle säilitamisel,
mida mina eelistan nimetada "kosmiliseks teadmiseks". Siinkohal viitan ma
korrastatud, süstemaatilisele teadmisele, mida me loeme haritud inimese osaks.
Ja pange tähele: see on teadmine, mitte informatsioon - vahetegemine, mis muutub
meile järjest olulisemaks.
Üle kogu maailma räägivad inimesed informatsiooniajastust,
nagu see oleks midagi uut ja paeluvat, mis saabub koos uue aastatuhandega. Aga
me teame väga hästi, et informatsioonis eneses pole midagi uut. Me oleme
sajandeid informatsiooni kogunud, proovinud seda korrastada ja seda tulevastele
põlvkondadele kättesaadavaks teha. Uus on see, et tänapäeva informatsioon
paistab olevat kaootilisem, selles on raskem kindel olla kui kümme või viisteist
aastat tagasi. Ja peale selle - informatsioon paistab asuvat kuskil
maailmaruumis ja tulevat meie arvutitesse, olenemata sellest, kas me tahame seda
või mitte.
On selge, et kirjutamine õpetas meile palju selle kohta,
kuidas mõelda ja kuidas oma mõtteid, teadmisi ja mälu korrastada. See tõi meile
tähestiku ja viis edasi tähestikulise järjestuseni. Samuti võimaldas see meil
paigutada ajalugu ajateljele, panna kirja aastad ja seega täpsed kuupäevad, see
õpetas meid mõtlema edasi ja tagasi, võimaldas meil teksti tsiteerida ja
tegelikult ka teksti defineerida, sest kirjutamine õpetas meid sõnu defineerima.
Lühidalt. Kirjutamine sai moodsa hariduse võtmeks ja samal
ajal igaühe vajadus osata lugeda ja kirjutada sai üheks oluliseks põhjuseks,
miks me vajame moodsat haridust.
Samas oli kogu aeg ikka tegemist sellega, mida võib nimetada
kahemõõtmeliseks kirjutamiseks. Ja palun pange tähele: tõsiasi, et oleme
kasutanud kahemõõtmelist kirjutamist 5000 aastat ei tähenda ju, et poleks olemas
ühtki muud võimalust meie teadmiste üleskirjutamiseks või kataloogiseerimiseks.
|
Ülesanne nr. 1
Võti Kosmose ehk korra juurde:
Kõrvaldada kirjaoskamatus! |
Kõiki viit tuhandet aastat kirjutamist, tuhandeid teadmiste
kogumisele ja korraldamisele pühendatud aastat ei saa, ja mingi hinna eest ei
tohigi, minema visata. Seetõttu on inimkonna tuleviku jaoks oluline võidelda
kirjaoskamatuse vastu kogu maailmas. See peaks olema iseenesestmõistetav, kuid
on olemas inimesi, kes arvavad, et moodne tehnika muudab lugemis- ja
kirjutamisoskuse omandamise ebavajalikuks. "Tulevikus saame rääkida arvutile ja
arvuti kirjutab meie eest", väidavad nad, "ja uued skännerid loevad meie eest".
Jah, ma tean, et tehnilised võimalused on olemas. Aga selline majanduslik
olukord, mis muudaks uued tehnoloogiad kõigile kättesaadavaks on kaugel isegi
arenenud tööstusriikides, rääkimata vaesematest riikidest.
Peale selle viib põhialuste hooletusse jätmine uute ja ähvardavate
klassierinevusteni, mis on võrreldavad ainult keskaegse Euroopaga, kus
kirjutamisoskus oli väikese ja julma ülemklassi privileegiks. Seoses sellega
pidagem palun meeles, et kirjaoskus ei tähenda ainult võimet tähestiku
mõistatusest aru saada, vaid ühtlasi ka võimet mõista teksti ja konteksti. See
on väga oluline. Kuid see pole veel kõik!
Mainisin eelnevalt arvuteid kui uusi vahendeid teksti
kirjutamiseks ja käsitlemiseks. Seda tehes ei viita ma ülaltoodud võimalustele,
et arvuti "räägib". Ei, ma pean silmas ainult paeluvat uut või kolmandat
dimensiooni, mis peitub hüpertekstide ja veebiviitade kasutamises. See on
oluline, osalt seetõttu, et see võib tekitada uusi probleeme sugudevahelise
võrdsuse alal.
Kujutlege poissi ja tüdrukut arvuti ees istumas ja veebist
otsimas. Tõenäoliselt on nende käitumises suur erinevus. Poiss liigub
arvatavasti väga kiiresti ja kõhklusteta, kasutades mehelikku katse-eksituse
meetodit: lihtsalt klõpsa ja vaata, mis juhtub! Ja kasutades seda esmapilgul
ebaintellektuaalset otsimisviisi, poiss kindlasti leiab - kui mitte seda, mida
otsis, siis kindlasti midagi muud talle huvipakkuvat. Tüdruk teisest küljest
liigub üsna aeglaselt, lugedes hoolikalt juhendeid ja üritades enne klõpsamist
teada saada, mida see kaasa toob. Tasapisi leiab ta selle, mida ta leida soovis,
kuid sel hetkel on poiss juba kaugel ees, uurides järgmisi asju, luues uusi ja
ootamatuid seoseid - teatud moel luues uusi teadmisi, kui tal ka pole vähimatki
aimu, mida selle uue teadmisega peale hakata! Tema kaootilisest veebiotsingust
kerkivad uued ideed, mida toidab dialoog Kosmose ja Kaose vahel!
Artikli alguses oli juttu Kosmose ja Kaose jõudude igavesest
võitlusest. Neil jõududel on erinevates kultuurides kindlasti erinevad nimed,
kuid põhimõte jääb samaks: see võitlus peegeldab hirmu tundmatuse ja
korrastamatuse ees. Me leiame selle, nagu juba mainitud, Põhjala mütoloogiast,
kus ohtlikud hiiglased ähvardavad jumalaid; me leiame selle Aafrikast, nagu võib
lugeda Amos Tutuola põnevast raamatust My life in the bushes of the ghosts
(Minu elu vaimude džunglis) - lühidalt: üle kogu maailma, olenemata veidi
erinevast kujust.
Paljude jaoks meie hulgast on informatsiooniajastu koos kogu
infotehnoloogiaga lihtsalt kaose jõudude uus ilming. See on tohutu, see pole
mingilgi moel kontrollitav ja see on korrastamata. Võrrelgem hetkeks
raamatukogus talletatavaid teadmisi informatsiooniga, mis lendleb ringi
internetis.
|
Kaks infoallikat |
Informatsioon raamatukogus
-
korrastatud
-
kontrollitud
-
parandatud
-
heaks kiidetud (või siis
dokumenteeritult mitte heaks kiidetud)
|
Informatsioon Internetis
-
kaootiline
-
kontrollimata
-
puudub vastutaja
-
puudub ametlik
heakskiit või
muu hinnang
|
Need on ainult mõned olulised punktid, kui võrrelda
informatsiooni ja teadmiste kaht allikat. Loomulikult on meil häid põhjusi
kõhklemaks enne interneti kasutamist, enne kui kasutame informatsiooni, mille
õigsuse eest ei vastuta keegi. Kodulehekülg, millele saame täna viidata, on
homme võibolla kadunud või on tema sisu sootuks teine. Või jääb sisu samaks ja
muutub tasapisi valeks. Internetis on kodulehekülgi, kus väidetakse, et Vigdis
Finnbogadottir on Islandi president, ilmselt on kuskil internetis Eesti
jätkuvalt NSV Liidu osa! Kõik katsed internetti korrastada või tsenseerida
näivad liiva jooksvat, sest internet on loomult anarhiline. See teeb temast
tugeva relva võitluses türanniaga, kuid samal ajal ka avatud turu laste
ahistamise ja inimloomuse tumedaimate külgede jaoks.
Koos kõigi oma tumedate lehekülgedega on internet ja
kaootiline informatsioon internetis üks tuleviku hariduse suuremaid
väljakutseid, ja see toob mind viimase metafoori juurde:
Nüüd tagasi vana müüdi metafoori juurde, et kirjeldada
situatsiooni, kus haridus täna ja lähitulevikus asub. Arvan, et peaksime
siinkohal rääkima pigem haridusest kui koolist, sest on laialt levinud arvamus,
et kaugõpe ja iseseisev õpe saavad olema maagilisteks sõnadeks, võtmeks tõelise
koolitustamise juurde, kui me jätkame teel, mida tänapäeva maailma avatud
ülikoolid kasutavad. Ma nimetaks seda väljakutseks ja minu meelest seisame me
põneva ajalooetapi künnisel - etapi, kus vanad kontrollitud ja turvalised
teadmised võivad muunduda ja uueneda, saades inspiratsiooni ja uut elujõudu
kaootilisest informatsioonist.
Jumalad, kes esindavad Kosmost, ei saanud iial luua uut
olendit ilma hiiglaste või teiste Kaose esindajate abita. Teisisõnu: Uus elu
sünnib siis, kui Kosmos ja Kaos kohtuvad. Ja see on abiks meie teise ülesande
formuleerimisel:
|
Ülesanne nr. 2
Hoolitseda selle eest, et
Kosmos ja Kaos
saaksid kokku, et sünniks uued ja paremad teadmised inimkonna jaoks või saab
uute teadmiste loomine toimuma lõhes või kuristikus Kosmose ja
Kaose vahel
|
See tähendab, et me peame väga teadlikult ja kindlalt püsima
kosmilise teadmise juures, otsides lisaks inspiratsiooni tavapäratutest ja
anarhilistest ideedest Kaoses! See tähendab, et kontrollitud teadmisi tuleb
kasutada kaootilise informatsiooni kasutamiskõlblikuks muutmiseks!
Tagasi kogumiku sisukorda
