EENeti nõukogu koosolek nr 11

EENeti nõukogu 11. koosoleku otsusedl

Väljavõte protokollist
08. veebruar 2001

1. Kinnitada EENeti 2001.a. eelarve kulud vastavalt esitatud kavale mahus 26,265 miljonit EEK, sh välisühendus Eesti Vabariigi osamaksuga Euroopa Liidu GEANT projektis osalemiseks 15 miljonit EEK.
2. Soovitada välja töötada objektiivne kriteerium finantseerimiseks vajaliku võrgu suuruse hindamiseks ning nende omavahelise seostamise meetod.
3. Sõnastada ülesanne järgmiselt: Eesti hariduse ja teaduse andmesidepoliitika seisneb andmeside infrastruktuuri pikaajalises kindlustamises selgelt defineeritud laiapõhjalisele kasutajaskonnale, mis kuulub mitmete ministeeriumide ja omavalitsuste haldusalasse. Seega moodustab hariduse ja teaduse andmesidepoliitika osa riigi andmesidepoliitikast.
4. Teha ülesandeks Toivo Maimetsal ja Mihkel Kraavil tekstis soovitatud muudatused teha ning see listis virtuaalselt heakskiitmiseks laiali saata. EENet saadab laiali ka Nõukogu kodukorra teksti.

EENeti nõukogu 11. koosoleku protokoll

Osavõtjad:
Nõukogu liikmed: P.Ratas, M.Ahven, A.Ots, R.Villems, E.Lippmaa, E.Mägi, T.Maimets, H.Astok (esindas ka J.Reinsoni)
EENet: M.Kraav
Puudusid: J.Reinson, H.Everaus
Protokollija: K.Kuus

Planeeritud päevakord:
1. Kvoorumi kontroll, päevakorra kinnitamine.
2. Aruanne 2000.aastal toimunud töödest ja tegemistest.
3. 2001.aasta eelarve arutelu.
4. Arutelu hariduse ja teaduse andmeside ümberkorraldamise küsimustes

Koosoleku käik ja vastu võetud otsused

1. Kvoorumi kontroll ja päevakorra kinnitamine

Kvoorum oli koos. Ratas tegi ettepaneku vahetada ära päevakorra punktid 4 ja 2. Keegi ettepanekule vastu ei olnud.

2. Arutelu hariduse ja teaduse andmeside ümberkorraldamise küsimustes.

Ratas: Kuna haridusministeeriumis ei ole spetsiifilist inimest, kes EENeti küsimustega tegeleks, on seetõttu need asjad minul peal. Järgnevad mõtted ei ole haridusministeeriumi poolt formaliseeritud. Neid võiks kasutada ministeeriumi andmesidepoliitika koostamisel. Vaevalt et EENeti nõukogu peaks kinnitama ministeeriumi andmesidepoliitika. Pigem võiks arvamust avaldada kohtade üle, mis väärivad esile tõstmist. Või juhul kui siin olemasolevate teadmiste juures on võimalikke probleeme või selgeid vastuolusid. Mul ei ole illusiooni, et me kohe tõstaksime üksmeelselt käed.

Aastast 1993 on üsna palju muutunud nii õiguslikus keskkonnas, kus me asume kui ka tellija teadmistes selle kohta, mida ta tahab. Kui me vaatame EENeti põhimäärust ja püüame seda tegevusega kokku viia, avastame me vastuolusid. Need vastuolud ei ole küll kohutavalt suured, aga piisavad, et seda märgata.

EENeti vorm taolise asjaajamise jaoks on ebaotstarbekas, täna oodatakse võimalust mõõta tulemust kõikides toimingutes. Seetõttu peab finantseerimise ümber formeerima tellimuseks ja tulemuste kaudu mõõtma, kui palju see maksma võiks minna.

Samuti näen ma siin mitte professionaalset juhtimist, mis siin täpsemat tutvustamist ei vaja. Kui nõukogu tegemisi tagasi vaadata on näha, et nõukogul endal ei ole selge, mida ta tegema peab. Selliste asutuste juhtimise puhul jagunevad nõukogud kaheks: juhtimisalane ülesanne ning ekspertnõukogu. EENeti nõukogu on püütud kahe vahepeale asetada ja minu arvates ei ole see head tulemust andnud.

Hetkel tegevus EENetis ei seostu sellega, mida omanik tahab või ütleme täna siin tellija. Kes on kohustatud mõtlema, kelle jaoks see asutus oma töid teeb, mida ta saavutab ning kas see on otstarbekas või mitte? Pigem paistab välja, et oma sisemine teadmine on olemas. Haridusministeeriumi ülesanne on jälgida, et teaduse ja hariduse andmesidepoliitika toetaks hariduse-, teaduse- ja kultuuriasutuste põhitegevuse täitmist. Need vajadused saavad hinnatavad olla vaid sealt tulenevalt.

Veel on minu jaoks raskesti aru saadavad kaks asja - tegevus rahvusliku teaduse ja hariduse võrguna ning ilmselt ka välisühendus või osa sellest.

Mida võiks tellida tarbija EENeti käest? Kui igaüks nii küsiks, tekiks seos, kus tarbija oma tellimuse esitamisel mõtleks, kas tal on seda vaja ning millises mahus. Selle alusel võtab vastu otsuse. Üks metafoor, mida ma olen siin ka varem kasutanud - kui poodi sisse astudes pakutakse klaverit, siis on esimene reaktsioon, et ma ei taha. Aga kui öeldakse, et see on tasuta, siis iga öeldakse, et keerake sisse. Aga kas sellega midagi teha osatakse, kas seda vaja on, kas see maksumus on otstarbekas - selliseid hinnanguid ei ole. Seetõttu jääb täna koolis see kultuurikiht arenemata. Eelkõige peab see kiht arenema hakkama kooli omaniku juures, et ta oskaks defineerida oma vajadusi andmesidevaldkonnas. Oma vajadusi elektriside valdkonnas defineeritakse üsna hästi, seal on töötulemused ka mõõdetavad ja alluvad üldaktsepteeritud reeglitele. Aga nüüd hakkavad probleemid pihta mittemõõdetavusest ja et keegi teine otsustab, mis ühele koolile on vajalik.

EENet peaks olema kasusaaja juhitud organisatsioon. Pikaajaline kasusaaja on igal pool maailmas protsesside juhiks. Kasusaajaid on kolm - munitsipaalkoolid, riigi- ja muud koolid ning ülikoolid. Kui taoliste asutuste kokkutulemisel otsustakse, et neil on EENeti taolist asutust vaja, milles ma olen tegelikult üsna veendunud, et on vaja, siis oleksid nad sellele asutusele kõige paremad omanikud, kuna nemad on sellest protsessist pikaajalised kasusaajad. Põhiosas peab rahastamine olema tellimuse kaudu. Ilmselt peab leidma lahenduse, kuidas see kool raha oma kätte saab ja selle tellimuse üle otsustab. Mul on tunne, et EENetil on väga head eeldused selle tellimuse saamiseks ja teistel vastupidi, on suuri probleeme temaga võistelda, kui EENet seda tööd hästi peaks tegema. Loomulikult on tähtis, et riigi üldine infokommunikatsioonisüsteem ühilduks oma üldiste põhimõtete kui ka koostöö kaudu.

Esmane teadmine peaks olema formuleeritud ajaks kui eelarves on vaja teha muudatusi järgmise aasta kohta. Neid toiminguid võiks hakata ettevalmistuste järel järgmisel aastal rakendama.

Mõtteid EENeti kohta laiendab hariduse ja teaduse andmesidepoliitika.

Selles on püütud öelda, mida hariduse ja teaduse andmesidepoliitika käsitleb, mis on tema eesmärgiks. Käsitlus eesmärgist võiks olla tähelepanu all - eesmärgiks on toetada haridus- ja teaduseasutuste andmesidet loomaks võrdseid võimalusi kõigile osalistele põhitegevuse vajadustest tulenevatele pidevale ja kvaliteetsele sideteenusele ligipääsuks.

Esimeseks argumendiks on võimalus, et kui kõigile ühe palju raha jagada, nt pearaha kaudu, lähevad võimalused erinevaks. Iga biti taotlus oleks selle tulemusena kohe nõrgem. Meie taotlus on, et õpikeskkond oleks sarnane. See võiks olla eesmärk, mida spetsiifiliselt haridusministeerium peaks vaatama oma hariduse ja teaduse andmesidepoliitika sihina.

Andmesidepoliitika tuleks suunata omanikele. Haridusministeerium ei saa võtta endale ülesandeks suhelda kõikide asutustega, ta peab suhtlema nende omanikega.

Andmesidepoliitikat toetatakse üldistel alustel, kõigile ühiste reeglite abil ja toetatakse peaasjalikult interneti ühendust. Spetsiifilised teenused peaksid olema omaniku poolt eraldi makstud.

Andmesidepoliitika teostajaid on terve hulk, mingid toimingud on haridusministeeriumil, Tiigrihüppe SA-l, RIKS-il. Peaks kokku leppima, mis rollid kellelgi selles skeemis on.

Lõpetuseks on üldine lause - hariduse ja teaduse andmesidepoliitika teostamisel arvestab haridusministeerium riigi piiratud majanduslikest võimalustest tulenevat üldist detsentraliseerimise printsiipi.

Lippmaa: Ma tahan rõhutada ühte asja. Internet on organisatsioon, millel on oma seadusandlus, RFC-d. Me peame alati neid arvestama, sest Internet ei allu ühelegi riigile, ka mitte Eestile. Mul on soovitus: lähtuda alati kõiges RFC-dest või siis olla valmis suureks konfliktiks Interneti juhtorganisatsioonidega. Me peame arvestama RFC kõikides oma sammudes.

Ratas: Siin ei ole taotlust minna administreerima Internetti või teha selle reegleid ümber. See on pigem kasutaja vaade, kuidas saaks neid võimalusi kasutada.

Lippmaa: Kasutajad ei ole nende asjaoludega kursis. Nad esitavad igasuguseid soove, mida Internet täita ei saa. Näiteks domeeninimede ja autori õiguse osas. Internet ei pea lähtuma autoriõiguste organisatsioonist. internet võib lõpuks öelda, et pange oma tootele teine nimi kui teile ei meeldi meie aadress,. need on asjad, mis teine kord ununevad ära, aga peaks arvestama.

Villems: Soovitusele ressursid detsentraliseerida, on tegelikult sama tugev ja ristivastupidine vastus. Tuleb arvestada, et riigi majanduslikud võimalused on alati piiratud, kõikjal. See on definitsioon ükskõik millises riigis. Piiratud võimaluste vastus seda tüüpi asjadele on prioriteetide väga selge kehtestamine ja mitte detsentraliseerimine. Otse vastupidi. See on väga kardinaalne järeldus. Kui olla seisukohal, et piiratud ressurss tähendab eelkõige prioriteetide küsimust, mida me näeme väga hästi teaduse ja innovatsiooni tegevuse riikliku programmi juures, mis hakkab jõudma parlamenti. Seda räägib kogu Euroopa Liit, see tähendab prioriteetide määratlemist ja prioriteetide väga tugevat tsentraliseeritud lahendust.

Ratas: Pigem on mõeldud mitte prioriteetide detsentraliseerimist, kuivõrd tellimuse detsentraliseerimist. Et tellija saaks võimaluse defineerida, mida ta vajab ja kui palju ta on valmis selle eest maksma. Analoogne on elektriside. Me ei ütle koolidele ette, kui palju ning kelle käest nad ostma peavad. Hetkel ei ole me nii kaugel, et koolil oleks hoomatav, kuidas tema tegutsema peaks. Koolil peavad jääma omad valikuvõimalused ja otsused ning omanikul vastutus oma otsuse eest. Nii kaua kui tellija/kasusaaja ei ole selle kaubaga seotud, nii kaua on alati võimalik tulla ja öelda et mul on seda liiga vähe, mis ma teie käest sain.

Villems: Tellijad on plokis, nagu Te ütlesite. Ma ei taha uskuda, et detsentraliseerimise kaardiga saab väga palju mängida, sest lõpuks taandub asi ikka kolmele-neljale tüüpi asutuste rühmale. Ma ei saa uskuda ratsionaalset lähenemist. Mis süsteem suudab seda intelligentselt absorbeerida, kui 300-400 kooli tuleb igaüks oma visiooniga? Me ei saa eeldada, et kõik inimesed teavad, mida nad andmesidelt tahavad. Piisab sellest, kui palgatakse üks inimene ja 20 minuti pärast muutub selle kooli ehk ühiku visioon tahtmistest tundmatuseni. Ma usun, et ei maksa üle pingutada ideega, et kohapeal oleks asi selgem. Kui nõukogu on adekvaatselt esindatud või ta moodustab töögruppe, on see kindlasti umbes 200 korda efektiivsem ja lõpptulemusena parem.

Võrdlusena on adekvaatsem mitte elekter, vaid näiteks haridusministeeriumi kooliprogramm ja õpikud. Teil ei tule mõttesse, et iga kool tellib oma isikliku õpiku ja hakkab arendama oma isiklikku ideoloogiat. Võtame või lõpueksamite küsimuse, igal aastal teete te õiget asja aga igal aastal saate sõimata ikka. Mõned analoogiad, kui kenad nad meile ka ei paista, võivad juhtida meid valele teele.

Maimets: Siin ei ole detsentraliseerimise ja tsentraliseerimisega midagi pistmist. Kui suur on riigi roll ühiskonnas, on puhtalt ideoloogiline otsus. On inimesi arvamusega, et riik on igal juhul halb omanik ja selle asemel, et halbu riigiametnikke lahti lasta, nö detsentraliseeritakse kõik ? kas siis erastatakse või lastakse koolidel endal otsustada. Sellisel juhul tahab riik ära anda ka kohustuse ja sellega koos ka vastutuse. Härra kantsleri ettepanekutes ei olda järjekindlad. Ma saan aru, et EENeti ja Tiigrihüppe SA tegevused jäävad sellisel juhul ära - kui koolid tellivad, siis elate ja kui ei telli, siis ei ela. Siin on aga üks huvitav koht - riigile vajalikud telekommunikatsioonid - ja siin tehakse vahe vahele -- on riigile vajalikud. Haridus ja teadus lähevad praegu sellest ringist välja

Ratas: Tõenäoliselt on need siiski riigile vajalikud.

Ots: Teeme täpset vahet. Kui me toome võrdluse elektriga, siis võrdleme juurdepääsu, puhtalt sidekanali taset. Mihkli mure on, et meil ei jätku seda ühendust, siit tulenevad ka teised probleemid. Kui me räägime puhtast ühendusest füüsilisel tasemel, olen ma elektrivõrdlusega nõus. Ma arvan, et hetkel me ei peaks selle ühenduse üle vaidlema. See peab olema, selle suurus määrab küsija rahakott. Küsimus vaidlemiseks - mida sinna peale panna.

Maimets: Toon siinkohal näiteks ? aastaks 2002.a loodab Inglismaa jõuda nii kaugele, et kõikidel tudengitel on kohustus omada laptopi. Selleks tehakse riikliku toetusega fonde, kelle ülesandeks on seda tegevust toetada.

Villems: Probleem on selles, et EENeti nõukogu on aastast aastasse soovitanud palju suuremat eelarvet. Selle aasta hinnang oli suurusjärgus 22-24 milj EEK, isegi 27 milj EEK, mis loeti adekvaatseks olevat. Mind ei veena üksi argument, mis on "kastikeste-noolekeste" tasemel. Ma väidan, et võib-olla ei oleks meil ühtegi probleemi, millest me siin hetkel räägime, kui eelarve oleks adekvaatne. Ma rääkisin viimasel üldkogul sellel teemal peaministriga, ka hr Lippmaa oli seal. Küsimusele, kas 15 miljonit EEK GEANTi jaoks on kindlalt olemas, vastas ta, et andis korralduse haridusministeeriumi kantslerile.

Esmalt tegeleme me tööplaani kinnitamisega, aga mitte vastupidi. Me ei tee eelarvet ja selle järgi tööplaani, vaid esmalt tööplaani ja sellele vastava eelarve. Ja kui me näeme, et heaks kiidetud tööplaan, mis on tehtud mingil viisil kohustuslikuks, on kaetud lõpptulemusena 4 korda väiksema eelarvega - alles pärast seda võivad tekkida kõik need eelpool mainitud vead: ebaotstarbeline vorm, kulupõhine finantseerimine, nõukogu ebaselge roll. Kui me oleme öelnud, et sellise ressursiga saaks seda teha ning nii ei toimu, pole meil kokkuvõttes mitte väiksematki rolli.

Ratas: Minu jaoks ei seleta see midagi. Tundub, et organisatsiooniline, ülesehituse pool, on arusaadav ja otstarbekas. See toob eeldused rahastamiseks. See ei ole asi, mis on personaalselt minu taga. Kui organisatsiooniline vorm ja reeglid lähevad kokku, siis ühiskond tajub ja usaldab antud kohta ning julgeb sinna ka raha tuua. Aga kui need asjad lähevad lahku, siis on ebakindlus üleüldine.

Mul on veendumus, et andmesidesse on riigil vaja raha paigutada. Ilmselt ka rohkem kui praegu seda tehakse. Siin taga ei ole taotlust, et riik pöörab selja. Vastupidi, minu idee on, et siia peaks looma selge konstruktsiooni, seostama selle eelkõige kasusaajaga. Pikaajaliste kasutajate puhul osalevad nemad protsessi juhtimises ja sellisel juhul on eeldused täna probleemidena nähtud asjade lahendamiseks.

Lippmaa: Meil on tegemist valitsuse tasemel asjaga. Kahtlemata on sellele alale finantseeringut juurde vaja, kuid tuleb vältida olukorda, kus raha on jagatud ebaotstarbekalt. Seda tuleb vaadelda valitsuse tasemel ühtse süsteemina, et piiratud summa leiaks optimaalse jaotuse.

Küsimus on maailma avanemises. Eesti ühiskond tervikuna on pikaajaline kasusaaja. Selles mõttes esindab ühiskonda parlament ja parlamendi poolt paika pandud poliitiline valitsus. Pikaajalise kasusaajana selles mõttes ei ole need 300 kooli.

Ratas: Haridusministeeriumi esimeseks ülesandeks riigivalitsemise tööjaotuses on hariduse ja teaduse jaoks nende töötingimuste loomine. See ei välista vaadet, millest siin juttu on olnud. Ainult nüüd peame leidma, kas selleks on EENet ning mingi kiht tegevusi. See ei ole katse ignoreerida kõiki ülejäänud aspekte. Ma lihtsalt väidan, et ka need asjad tuleb defineerida ja see on see, mida siit poolt teha saab.

Esitatud idee on kaugel küpsusest. Aga kusagilt peab esimese sammu tegema. Vastasel juhul me jäämegi üksteisest mööda rääkima. Järgmine samm oleks "suur ümbrus". Esimeste sammude kirjeldamine on erakordselt tähtis.

Kantsler Ratas lahkub, koosoleku juhatamine palutakse üle võtta Nõukogu vanemal liikmel akadeemik Lippmaal.

Kraav: Ei saa eitada probleemide olemasolu, aga ma jagan mitmete eelpoolkõnelenute seisukohta, et paljud neist on alafinantseerimisest tingitud pseudoprobleemid.

Suvel istus koos komisjon, kes koostas väga põhjaliku raporti. Tegu on parima raportiga, mis on kogu hariduse ja teaduse andmeside temaatikat arvestades tehtud. Põhiprobleem, mis välja toodi, oli alafinantseerimine. Kui alafinantseerimine lakkab, on võimalik, et lakkavad ka paljud muud probleemid ning siis ilmneb, kui palju tegelikke probleeme üldse on.

Organisatsiooniline vorm tahab ilmselt reformimist. Haridusministeeriumi andmesidepoliitika sõnastamine on oluline. Kantsler esitas mõtteid ministeeriumi andmesidepoliitika alastest ideedest. Minu poolt kokku pandud ja laiali saadetud tekst ei koosnenud siiski meelde jäänud punktidest vaid erinevatest eelnevalt vastuvõetud dokumentidest. Seal ei leidu minu isiklikku arvamust või loomingut.

Kuivõrd jutt keskendus detsentraliseerimisele, siis meenub hea näide Eestist. ASO juhi, Marko Männiku sõnul, on nende finantseerimine korralik, neil ei ole sellega probleeme. Me peaksime enda käest küsima, kuidas ASO töötab. Kui asutus töötab siin riigis samades tingimustes korralikult, võib olla me peaksime sealt eeskuju võtma?

ASOl on olemas nõukogu, kuhu kuuluvad Politseiameti, Piirivalveameti, jne esindajad. See on suhteliselt kitsas nõukogu, aga mitte iga prefektuuri töötajad. Niiviisi oleks tõenäoliselt asja raske korraldada, kuigi neid prefektuure ei pruugigi nii palju olla kui koole.

Tuletades meelde, kuidas käib finantseerimine teistes akadeemilistes võrkudes, siis isegi neis riikides, kus on tegemist erakoolidega, on minimaalne tsentraalse finantseerimise tase 58%. Eestis pole võimalik väga täpset numbrit öelda, sest nii Tiigrihüppe, Külatee kui kohalike omavalitsuste kaudu on palju finantseeritud ja need summad ei kajastu kusagil kesksetes koondites. Igal juhul on tsentraalse finantseerimise tase alla 90%. Seega oleme umbes keskmised.

Ots: Kuidas murda mehhanismi, et eelarve tulud on olnud 3 aastat sama numbri peal? Selliselt peaksid enamik organisatsioone juba ammu kadunud olema. Mingitel imelikel viisidel seisab EENet veel alles. Kas pole meie jõus murda kohta, et saada eelarvele kulud ja tulud paika? Nagu ma kantslerist aru saan - tema üks eesmärk on tekitada eelarvele normaalsemat tulu poolt. Kas on see nii või ma saan sellest valesti aru?

Villems: Minul on selles suhtes konkreetne ettepanek. Toetudes taas vabariigi valitsuse peaministri üheselt ja selgele seisukohavõtule, kui härra peaminister teatas, et ta on andnud kantslerile korralduse see 15 miljonit EEK leida, siis saame me kinnitada eelarve küll, kuid koos 15 miljoni EEKiga, mis on ette nähtud välisühenduse finantseerimiseks GEANTiga ühinemisel.

Lippmaa: Ma nõustun ja nii tuleks teha. Toetan ettepanekut formuleerida nõukogu otsus selles punktis. Formuleerida niisuguses konditsioonis, et see sobib valitsusse saata.

OTSUS 1: Kinnitada EENeti 2001.a. eelarve kulud vastavalt esitatud kavale mahus 26,265 miljonit EEK, sh välisühendus Eesti Vabariigi osamaksuga Euroopa Liidu GEANT projektis osalemiseks 15 miljonit EEK.
Otsuse poolt olid kõik kohalviibijad.

Lippmaa: Sihtasutuste vormiga on hetkel Euroopas suur juriidiline segadus, mis on tingitud asjaolust, et juristid tahavad oma konsultanditasusid uute originaalsete seaduste tegemiste eest ning ei kopeeri Euroopa Liidu liikmesriikides olemasolevat seadusandlust. Seadusandlus on täiesti sisevastuoluline, mille tõttu Maksuamet, jms räägivad igaüks erinevat juttu. Seetõttu, vastata autoriteetselt sellele küsimusele, pole võimalik. Sõltub millisest seadusest lähtuda.

Mägi: Keeruline öelda, kuidas SA vorm EENetile sobiks. Tiigrihüppe koostöö nõukogu ja sihtasutuse juhtkonna vahel on väga hästi laabunud. Kunagi ei ole tekkinud probleeme, et nõukogu ei ole aru saanud oma funktsioonist. Probleemiks on küll nõukogu mittetasustatavus, kuid nõukogul on otsustusõigus.

Nõukogu ei ole tasustatav ja nii ei saa nõuda, et inimesed 24h päevas sihtasutuse asjadega tegeleksid. See profiil on meil siiski ka teistsugune, meil on teine rida ajada. Nõukogu on meie põhikirja alusel, seal peavad olema esindatud rektorid, omavalitsuste esindajad, Informaatika Keskus, üks isik, kes esindab firmasid ja üks isik, kes esindab üksikisikuid. Need kaks vahetuvad igal aastal. Ma ei usu, et TH SA sellisel kujul pärast Tiigrihüpe Pluss arengukava rakendumist edasi eksisteerib. Siis peaksime olema jõudnud ka hariduses turumajandusse.

Astok: Sellest vahe tulenebki, sest EENeti nõukogul on vaid nõuandev funktsioon (kantslerile, kes võtab selle nõu või jätab selle nõu). SA-s on nõukogu otsus lõplik ja see on täitmiseks kohustuslik ja rohkem otsustajaid ei olegi olemas. Lisaks otsustusõigusele on nõukogu liikmetel ka vastutus oma otsustuste eest. Hetkel meie ei vastuta selle eest, mida me otsustame, oleme vaid nõuandva iseloomuga.

Mulle meenub üks koosolek aastast 99, kus me jõudsime täpselt samasugustele tulemustele nagu täna - eelarve maht peaks olema umbes 26 miljonit EEKi. Ka kantsler, samas isikus, aktsepteeris ning edastasime selle haridusministeeriumisse. Kui saime kätte riigieelarve, siis nägime aga täpselt neid numbreid, mis seal täna sees on.

Küsimus on ka selles, et kui jätkataks samasuguse asutuse vormis, siis sellisel juhul on selge, et raha oleks vaja juurde anda. Kõik katsed raha juurde võtta kasutajatelt on jooksnud liiva. Vanematele olijatele meenutan, et kunagi me arutasime, et võiks koolidelt võtta 1kr õpilase kohta kuus (sealjuures hakkab EENet tegutsema lõppkasutajani), siis jõudis ministeerium selgusele, et seda teenust ei ole võimalik juurutada riigiasutusel, seda teemat rohkem ei käsitletud. Teine võimalus, nagu ka kantsler välja on pakkunud, on muuta see organisatsioon kliendipõhiseks, olgu see sihtasutus või mingi teine juriidiline vorm. Kuid me peame ühte asja silmas pidama - 2001.a. on kliendipõhise organisatsiooni jaoks hilja, tänasel kooli omanikul on kooli eelarve aastaks 2001. tehtud. Kui meil on soov muuta kliendipõhiseks, peame me täna ütlema, et asi hakkab tööle 2002.aastast. Käesoleva aasta olukorda muuta on praegu kaugelt liiga hilja.

Kantsler ütles, et oleks vaja ühist arvamust kujundada. Mina pean tunnistama, et ei jaksa ühist arvamust enam kujundada ning ei oska edasi minna. Sest kui omanik, st haridusministeerium, ei taha mingit otsust vastu võtta, siis mina ei oska ka talle enam nõu anda (hinnanguga nõustusid mitmed nõukogu liikmed).

Lippmaa: Haridusministeerium ei ole omanik. Vastavalt valitsuse töökorraldusseadusele ei oma ministeeriumid midagi. Ministeerium ei ole kunagi omanik, riik on omanik, ministeerium on omaniku volitatud esindaja.

Tegemist on täieliku väärarvamusega. Ministeerium on ladina tüvi, mis tähendab teenistust. Minister on ladina keeles teener. Ennast omanikuks nimetades kipub ministeerium tegelikud rollid ära vahetama.

Ots: Kusagilt peab tulema raha juurde, vastasel juhul jookseb viimanegi asjatundlik seltskond telekommunikatsiooni turu avanemisel laiali.

Lippmaa: Kui jätta täielikult turu võimu kätte, tekib meil olukord nagu Edelaraudteel. Seda peab valitsus otsustama, kas ta sellist lahendust soovib, ma loodan et mitte. Samuti on meil väga raske ja mitte ka tark soovitada ühelt või teiselt raha ära võtta, ükskõik kui õigustatud see ka ei oleks. ASOnetilt võtta ilmselt oleks õige. Aga palju õigem on paluda riiklikult läbi mõeldud plaani järgi kogu see küsimus lahendada, arvestades kõiki vajadusi, võimalusi ning ministeeriume, kes selle asjaga tegelevad. 10 aasta jooksul on asi arenenud ning ka oluliselt kasvanud. Aastal 1991 teadsid vähesed, millega tegu on.

Seda võiks formuleerida ühe meie otsusena. Me peame taotlema, et need küsimused riiklikult õigel viisil lahendataks, arvestades kõigi asjaga seotud ministeeriume ja töövaldkondadest tulenevaid kohustusi.

Maimets: Mihkel Kraav on saatnud laiali paberi haridusministeeriumi andmesidepoliitikast. Ma saan aru, et kantsler sai komisjoni tulemuste mõnedest punktidest teisiti aru. Kuid ometi pole keegi soovinud sellesse teksti mingeid parandusi sisse viia. Mina lähtun kantsleri palvest arutada siin strateegiat ja kuna meile on selline paber esitatud, siis minu küsimus on, kas me võtame ka seisukoha selles suhtes?

Lippmaa: See võiks olla meie järgmine arutletav punkt. Paraku pole need probleemid ei EENeti ega ainult haridusministeeriumi kontekstis lahendatavad. Need probleemid on suuremad ja seetõttu on selline formulatsioon vajalik.

Astok: Haridusministeeriumi andmesidepoliitika eesmärgiks on laiapõhjalise kasutajaskonna vajaduste ja infrastruktuuri pikaajaline kindlustamine. Kas laiapõhjaline tähendab, et on kindlaksmääratud ringile?

Lippmaa: Need probleemid ei ole haridusministeeriumi kontekstis üldse lahendatavad. Tema ei saa jagada valitsuse reservfondi rahasid. Me peaksime tegema ettepaneku, mis võimaldaks tegelikult rahasid jaotada ja suunata. Ainult haridusministeeriumile ettepanekut suunata ei saa, ta ei ole võimeline seda lahendama.

Kraav: Oleks väga hea sõnastada kriteerium, mis on kellegi poolt mõõdetav aga mitte hinnatav, et selle kaudu objektiivselt arvestada kuluside võrkudele. Täna me kuuleme hinnanguid "odav" või "kallis" ilma, et inimesed täpselt teaksid, millest nad räägivad. RIPE-metoodikat kasutatakse rahvusvaheliselt laialdaselt, kuna arvatakse eeldatakse, et varjatud võrkude osakaal erinevate riikide osas on suhteliselt sarnane. See oleks üks võimalik objektiivse võrkude suuruse hindamise alus.

Ots: On võimalik lugeda andmemahtu ja teenuste hulkasid.

Lippmaa: Ma arvan, et me ei peaks minema detailidesse. Pealegi pole sellistes asjades nii lihtne petta. Asjatundlik kontroll leiab selle üles. Kirja panna selline üldine punkt tuleks, sest need probleemid ei ole lahendatavad ühe ministeeriumi sees.

OTSUS 2: Soovitada välja töötada objektiivne kriteerium finantseerimiseks vajaliku võrgu suuruse hindamiseks ning nende omavahelise seostamise meetod.

EENeti nõukogu on Eestis kõige vanem andmeside alal tegutsenud nõukogu, sellest lähtudes võiks selle sõnal olla kaalu.

Mägi: Tiigrihüppe Sihtasutusel ja Ministeeriumil on olemas leping. Miski peaks sõnastama ka ministeeriumi ja EENeti omavahelised suhted, kohustused ja vastutuse.

Lippmaa: Nagu ma aru saan, on küsimus dokumendi tekstis? Kas lugupeetud koosolijatel on soov midagi muuta või kiidame ta sellisena heaks?

Astok: Tegu ehk ei oleks haridusministeeriumi andmesidepoliitikaga, vaid teaduse ja hariduse andmesidepoliitikaga.

Ots: See on õige ja siis on meil voli seda ka kinnitada.

Lippmaa: Me ei saa kindlasti haridusministeeriumi poliitikat kinnitada teen ettepaneku muuta tekstis ministeeriumi andmesidepoliitika ära "Eesti hariduse ja teaduse andmesidepoliitikaks". Ministeerium kujundab, mitte ei määra vastavat poliitikat

OTSUS 3: Sõnastada ülesanne järgmiselt: Eesti hariduse ja teaduse andmesidepoliitika seisneb andmeside infrastruktuuri pikaajalises kindlustamises selgelt defineeritud laiapõhjalisele kasutajaskonnale, mis kuulub mitmete ministeeriumide ja omavalitsuste haldusalasse. Seega moodustab hariduse ja teaduse andmesidepoliitika osa riigi andmesidepoliitikast.

Ahven: Igal pool on asutuste nimed välja kirjutatud. On nimetatud, et ministeeriumite roll on see ja see. Võib olla peaks ministeeriumid ka ära nimetama?

Lippmaa: Juhin tähelepanu, et vastavalt valitsuse töökorraldusseadusele on see tekst õige. See käib iga ministeeriumi kohta, me ei pea neid loetlema.

Kraav: Mõlemas tekstis on mitmeid punkte, mis kokku langevad. Peaks kirjutama ühise dokumendi.

Lippmaa: Paneme dokumendile uue pealkirja, ning võtame selles suhtes seisukoha. Hetkel meil ei ole valmis dokumenti. Ei oleks õige seda sellisel kujul heaks kiita.

OTSUS 4: Teha ülesandeks Toivo Maimetsal ja Mihkel Kraavil tekstis soovitatud muudatused teha ning see listis virtuaalselt heakskiitmiseks laiali saata. EENet saadab laiali ka Nõukogu kodukorra teksti.