Neeme Vool
EENeti arendusosakond
Küberruumi - arvutid ja neid ühendav võrk - töö kirjeldamiseks on klassikaks saanud muuhulgas nn. OSI mudel, mis soovitab kommunikatsiooni jaotada seitsmeks kihiks.
Mõtteliselt etendab inimene selles skeemis pealmist, kaheksandat kihti.
Alumised seitse kihti on passiivsed, tegeldes põhiliselt kommunikatsiooniga.
Madalamate kihtide komponente täiustatakse saavutamaks kiiremat ja kvaliteetsemat ühendust seadmete vahel, kõrgemate kihtide komponente arendatakse pakkumaks kasutajale mugavamat keskkonda. Kuid sellega on enamasti ka piirdutud.
Reeglina on tarkvara passiivne, pakkudes inimesele heal juhul tuge mõnigate tehniliste nüansside lahendamiseks.
Näiteks graafiline ftp klient pakub ftp protokolli kuuluvatele käskudele visuaalset alternatiivi: failide lohistamine ühest aknast teise teisendatakse ftp protokolli käskude jadaks ja edastatakse serverile.
Tõstatame küsimuse, kas arvutid - seadmed informatsiooni töötlemiseks ~V tegelikult ka seda teevad. Täpsemalt, kas nad teevad seda viisil, nagu nägid esimesed visionäärid.
Väidame, et tavakasutuses olevate arvutite võimsus on kasvanud mittevõrdelises suhtes nende intelligentsiga.
Loomulikult on kasvanud nn. traditsiooniliste programmide kasutusmugavus, kiirus ja automatiseeritud operatsioonide hulk. Kuid inimene kui informatsiooni allikas peab küllalt palju sekkuma, juhtima info töötlemise protsessi.
Arvutid on juba tänapäeval piisavalt võimsad, et töödelda rohkem infot iseseisvalt, inimese vahetu sekkumiseta. Mitu aastat kestnud katsetused agenditehnoloogia vallas on andnud konkreetseid praktiliselt kasutatavaid tulemusi.
Agenditehnoloogia on käitumuspõhise tehisintellekti üks osa. Agendiks nimetatakse süsteemi, mis püüab saavutada mingit eesmärki või lahendada mingit ülesannet pidevalt muutuvas keskkonnas. Agent asub ise keskkonnas ja suudab tunnetada teda ümbritsevat keskkonda oma sensorite abil ja mõjutada keskkonda oma aktuaatorite abil.
Agendile püstitatud eesmärgid võivad olla väga erinevad - mingid laiemad sihid, mida püütakse saavutada, või siis mingid kindlaksmääratud seisundid; või siis midagi maksimeerimisülesande sarnast, või on need mingid "sisemised" kriteeriumid, millest agent püüab kinni pidada.
Agent loetakse autonoomseks ehk iseseisvaks, kui ta valib ise käitumisviisi oma sensorite kaudu saadud teabe põhjal. Agenti nimetatakse kohanduvaks, kui ta suudab kogemuste omandamise ja analüüsi teel liikuda eesmärgi poole.
Keerukas teooria on jõudnud huvitavate ja lootustandvate tulemusteni:
-
Agendi ja keskkonna vahelise suhtlemise dünaamika võib viia soovitud struktuurideni
või soovitud funktsionaalsuseni. See idee on saadud etoloogiast. Loomade käitumist
uurides on jõutud seisukohale, et nende käitumist saab mõista ainult mingis kindlas
kontekstis. Näiteks sipelgate käitumise keerukuse tingib enam selle keskkonna
keerukus kui sipelga enda keerukus. Seega ei pea agendi sisemised käitumist kontrollivad
struktuurid olema tingimata keerukad, et tagada keerukat käitumist keskkonnas,
Tihti on piisav, kui agent oskab iseseisvalt uurida mingeid kindlaksmääratud keskkonna
parameetreid ning leida käitumistsükkel.
-
Isegi lihtne suhtlemisdünaamika komponentide vahel võib viia soovitud tulemusteni.
Näiteks robotil, mis järgib ruumi seinu, ei ole ühte monoliitset komponenti, mis
tagab seinte järgimist. Selle asemel on kaks komponenti, üks, mis juhib roboti
tagasi seina poole, kui selle kaugus ületab mingi väärtuse, ja teine, mis juhib
robotit eemale, kui selle kaugus seinast on väiksem kui lubatud. Antud juhul pole
kumbki komponentidest ainuisikuliselt vastutav roboti käitumise eest, kuid nende
komponentide käitumise dünaamika tagab kogu süsteemi soovitud käitumise.
-
Turvalisus. Inimene ei usalda agente end jälgima või tegema tehinguid tema
nimel. Viimane on muide ka seadusandlikult suur probleem. Näiteks: kas ja kuidas
vastutab inimene tehingute eest, mida on tema eest teinud internetipoodides surfav
agent. Geneetilise algoritmiga agendi puhul on suhteliselt keerukas süüdistada
programmeerijat konkreetse halva ostu tegemises. Kuidas tõestada, et inimene on
andnud agendile mingi korralduse, mitte agent ei ole endale ise ülesannet püstitanud?
-
Teinegi probleem kuulub klassikalise turvalisuse alla, kuid toome selle eraldi
välja: küberruumi ei peeta piisavalt kindlaks keskkonnaks ei tehnilises ega sisulises
mõttes. Mõnede infoallikate küberruumi värava äralangemine võib põhjustada ebaõigeid
või ka kahjulikke tulemusi. Näiteks võib soodsaimat pakkumist tegeva internetipoe
veebivärav olla agendi töö ajal mittetöötav, kuid samas pood ise tegutseb ja pakkumised
kehtivad.
-
Küberruumis paikneb informatsioon paljudes erinevates vormides, millest vähesed
on tänapäevaste vahenditega töödeldavad. Enamik informatsiooni on arusaadav vaid
inimese intelligentsitasemega lugejale. Edasi vaatleme täpsemalt viimast punkti.
Küberruumis on üsna algusest peale tehtud pingutusi leidmaks infole vormi, mis
oleks võimalikult hõlpsalt arusaadav, kuid samas annaks küllalt detailset metainformatsiooni.
Samas on uutel asjadel ka hulgaliselt positiivseid külgi. Püüame anda ülevaatliku pildi probleemidest, mida saab ja peaks juba praegu arvestama iga inimene, kes puutub kokku informatsiooni töötlemisega arvutite abil. Kuidas hoida infot nii, et see oleks võimalikult vähese vaevaga töödeldav inimese vahetu sekkumiseta?
Dokument ja selle vorm
Tarkvara loomine on keerukas protsess ja reeglina ei tehta seda üksi. Üksikisik ei suuda haarata kõiki vajalikke aspekte.
Veebi loomisel on praegu veel enamlevinud keeleks HTML. HTML keele üheks puuduseks on võimalus segada omavahel sisu kujundavad ja struktureerivad elemendid. Enamgi, enamik elemente täidab kahte ülesannet korraga. Näiteks teegid H1, H2, H3 jt. deklareerivad, et nende vahele kirjutatu on dokumendi oluline struktuuriüksus - pealkiri, kuid samas on iga pealkirjaliigiga seotud mingisugune kujundus.
Info visuaalne kujundamine ja dünaamiliste rakenduste programmeerimine on kumbki palju oskusi nõudvad valdkonnad. Enamasti ei täida neid ülesandeid vähegi suuremate projektide puhul sama inimene. Seega juhtub tihti nii, et kujundaja kasutab kujunduselemente viisil, mis raskendavad dokumendi sisu automaatset töötlemist tarkvaraliste vahenditega.
Üks XMLi loomise eesmärkidest oli dokumendi sisu ja kujunduse lahutamine üksteisest.
Informatsiooni visuaalne kuju pannakse kirja eraldi struktuuridega. Ka HTML standardisse on lisandunud vastavad vahendid. Nii HTML kui ka XML puhul räägitakse kaskadeeruvatest stiililehtedest (cascading stylesheets) ehk CSSist.
Paraku ei jõua veebilehitsejate tootjad järele standardite arendajate fantaasiale ja CSSi on ikka veel tehnika, mis mõnedel platvormidel korralikult ei tööta.
Muuhulgas lubab ka mõni HTML töötlemiseks kasutatav tarkvaratoode väga halba struktuuri, ehk siis tekitab seda ise. Üks musternäide on Microsoft FrontPage. Mõneti võib selle tootjaid mõista - HTML tekitatakse viisil, mis on "söödav" võimalikult paljudele brauseritele.
Dokument ja selle struktuur
Dokumendid on enamasti hierarhilise ehitusega, koosnedes elementidest, mis omakorda võivad sisaldada elemente. HTMLi puhul on dokumendi jaotamine elementideks suhteliselt meelevaldne. Inimese jaoks sama visuaalse tulemuse võib saada suurel hulgal erinevatel viisidel. Kuid agendi (ehk ka siis programmeerija jaoks, kes on varustatud tänapäevaste töövahenditega) võib olla väga suur vahe.
Teoreetiliselt on võimalik kokku leppida viisis, kuidas mingit hulka infot vormistada, kuid praktiliselt ei ole see kuigi hästi õnnestunud. Erinevatel inimestel on erinevad ettekujutused mõisetest ja tähendustest.
Siiski saab anda mõningaid soovitusi elementide vormistamiseks:
-
Võimalusel rakenda standardeid.
-
Püüa sisule võimalikult vähe rakendada vahetut visuaalset kujundust.
-
Info vormi muutmisel analüüsi hoolikalt selle jooksvat kasutusstatistikat.
Keegi võib olla ehitanud süsteemi, mis ootab sinult andmeid sellisel kujul.
Dokument ja selle sisu
XML ei lahenda siiski kõike. XML ei paku vahendeid dokumentide vaheliste seoste mõistmiseks, kuigi dokumente saab linkidega omavahel siduda. Seoste all peame me silmas loogilisi seoseid nii erinevate dokumentide vahel kui ka näiteks dokumendi looja ja dokumendi vahelisi seoseid jms. Põhimõtteliselt on XML piisavalt võimas, et sellist nn. metainformatsiooni dokumentidele lisada. Liigagi võimas, XML keeles on sama metainformatsiooni kirjapanemiseks palju erinevaid võimalusi ja see meid jällegi ei rahulda.
Arvutitele arusaadava veebi loomiseks tehakse tööd RDF standardi arendamiseks. RDF on mõeldud metainformatsiooni kirjapanemiseks. RDF abil saab kirjeldada näiteks seoseid dokument - looja, autoriõigused, kasutusõigused jms.
Ja viimaks jääb ikkagi püsima probleem, mille lahendused on suhteliselt kunstlikud: erinevate inimeste erinevad arusaamad asjadest. Mõnes mõttes on see loomulik, näiteks erineva eriala inimestele võib probleem paista teistsuguse vaatenurga alt, olulised võivad olla erinevad küsimused.
Tavalist lauaarvutit kirjeldavad kasutajad, ehitajad, programmeerijad ja müüjad erinevalt. Igaühele neist on olulised erinevad parameetrid. Kasutajat ei huvita protsessori registrite arv, programmeerijat aga ei huvita emaplaadi materjal ja suurus.
Teiseks, ka samu asju saab kirjeldada erinevate sõnadega. Neid probleeme püütakse lahendada niinimetatud sõnastikke koostades. Lepitakse kokku, et mingist valdkonnast rääkides kasutatakse kindlaid sõnu kindlas tähenduses.
Kokkuvõtteks võib öelda, et juba lähemas tulevikus hakkavad arvutid tunduvalt rohkem suhtlema omavahel iseseisvalt, tehes inimese eest ära rutiinsed bürokraatlikud tööd. Kuid et see võimalik oleks, tuleb praegu tunduvalt rohkem suhelda inimestel omavahel ja ka arvutitega.
Mõned viited lisamaterjalile:
-
http://www.w3.org/
Väga palju Internetis olulisi standardeid, mis on lihtsalt ja ülevaatlikult kirja pandud. -
http://www.imc.org
Internet Mail Consortsium, püüab standardiseerida elektronposti. Huvitavad materjalid on ka http://www.imc.org/pdi/ - vCard ja vCalendar. Esimene neist on kohe ja praegu rakendatav minimaalsete jõupingutustega. - http://www.xml.org/ - XML nn. äriklientide portaal.