Kaose tulek korra sisse ehk alustame arvutiga algklassis

Eha Jakobson
Unipiha Algooli juhataja

Arvutid on jõudnud algklassidesse

Eha JakobsonKuulsin hiljuti ühelt oma Rootsi kolleegilt, et nende kommuun ostis oma koolidele arvutipargi täiendamiseks ja uuendamiseks 129 uut arvutit, kusjuures suurem osa nendest läheb algklassidele (0.-4. klass). Ilmselt ei olegi niivõrd oluline arvutite rohkus, kuivõrd õpetajate suhtumine ja hoiakud arvutitesse ning nende kasutamine õpetamisel. Teisalt: suhtumine ja hoiakud ei saa kujuneda, kui arvuteid on koolis vähe ja nendele ligipääs raske. Tänaseks oleme jõudnud sinnamaale, et keegi ei saa kurta koolides arvutite täieliku puudumise üle, kuigi neid pole seal ka ülearu palju. Keegi ei arva enam, et algklassidele käib arvutitega töötamine ülejõu.

Infoajastu algab

Minu jaoks oli infoajastu saabumise märgiks päev, kui sain e-posti kaudu kirja ühelt oma tulevaselt lapsevanemalt, kes tahtis tulla kooliga tutvuma. Juhul, kui järgmiseks aastaks meie kool veel alles jääb, siis hakkab tema laps käima koolis ühel päeval nädalas, ülejäänud päevadel teeb tööd kodus lapsevanema toetusel ja õpetaja poolt elektroonilisel teel saadetud materjalide ning soovitustega. Ma ei arva, et see oleks parim tee sotsiaalsete oskuste kujunemise seisukohalt, kuid iseseisvaks õppijaks kujunemine saab ilmselt teoks. Kooli kui traditsiooniliselt konservatiivse institutsiooni seisukohalt on selline koduõpe riskantne ning kaootiline, sest lapse teadmised, oskused, hoiakud ja tunded, nende kasvamine ja arendamine on kooli otsese mõju alt väljas. Samal ajal õpetab see koolile ja õpetajale paindlikkust, tolerantsi, asjade nägemist teise nurga alt, andes nüüd juba lõplikult teada, et kool ja õpetaja pole lapse jaoks ainukesed infoallikad. See on kaose sisenemine traditsiooniliselt kooli juurde kuuluvasse korda, mis peegelduvad õppe-, aine- ja arengukavades.

Mida õpetada algklassi lastele?

Tublimad algklassiõpetajad on välja töötanud väga selged nõudmised, milleni peaks laps arvutikasutuses ühe või teise klassi lõpuks jõudma, samuti harjutused ja ülesanded nende saavutamiseks. Õpetajale on see kahtlemata suureks abiks, seda enam, et tema enda arvutikasutaja staazh pole eriti pikk ja väike kartus arvuti ees pesitseb ikka veel kusagil sisemuses ( pean silmas klassi- ja aineõpetajat, mitte arvutiõpetajat). Mida rohkem õpetaja ise kogeb arvuti võimalusi, seda vabamaks ja tolerantsemaks muutub ta laste õpetamise suhtes. Lugemine ja kirjutamine on alusoskused, mis ootuspäraselt peaks selgeks saama algklassides, kuigi algkooliaastatest ei piisa funktsionaalse lugemisoskuse omandamiseks. Kirjutamine (+ joonistamine kui kirjutamise eelkäija) ja lugemine on igapäevase koolitöö peamine tegevus, mis on kandunud edasi ka arvutisse, kasutades küll teisi töövahendeid ja teisi lihasgruppe. Sõrmede koordinatsioon, nende täpne ja õige tugevusega kasutamine, silma ja käe liigutuste kokkuviimine on teistsugune kui pliiatsiga kirjutades. Kuna meie tekstiredaktorid pole eestikeelsed, siis on tarvis mõista ka hulgaliselt võõrsõnalisi termineid, mis töö juures vajalikud. Lapse jaoks pole see isegi tähtis, mis keeles need terminid on: ta omandab need kui teatud kindlad tööjuhendid või -käsud. Õigupoolest on see lapse jaoks lisakoormus, sest õpetaja kasutab kaht terminit: eesti- ja ingliskeelset. (Soome, Rootsi, Saksa, Prantsuse ja ilmselt veel paljude teiste maade lapsed kasutavad omakeelseid redaktoreid ja tarkvara, mis oluliselt hõlbustab "teise kirjaoskuse" omandamist.) Õpetajate Võrguväravast võib juba leida üsna arvestatavat harjutusmaterjali nii aine- kui arvutialaste oskuste omandamiseks.

Tehes õpime

Kuna meie koolis ei ole spetsiaalset arvutitundi, on arvutiõpetus veidi kaootiline. Koolil on 15 õpilase ja kahe õpetaja käsutuses 3 erineva põlvkonna arvutit, üht neist kasutavad ainult õpetajad. Must-valge monitoriga PC 386 on kogu koolipäeva vältel ligipääsetav neile, kel on vaja lüüa oma kirjatööd arvutisse. Seda tehakse osalt emakeeletundides, osalt vahetundides ja ka peale tunde. Kuna seal on veel vana Word, siis tuleb ka suurt tähte lause algul tähele panna. Pole ka õigekirjakontrolli. Seevastu on olemas kõik, mis on vajalik protsesskirjutamiseks: paljukordsed kustutamis- ja parandamisvõimalused. Mitte kunagi varem pole lastel olnud võimalust tekstidega nii palju tegelda, neid töödelda ja parandada. Paberil parandatu võtab sageli üsna eemaletõukava välimuse, tekitades käegalöömise tunde. Seevastu arvutisse löödud jutud saab vormida raamatuks, mis on "nagu päris". Meie lapsed oskavad üles leida failid, kus ühed või teised jutud sees, näiteks: vigurjutud, suvejutud, loomajutud jne. Igaühel endal võib ka oma fail olla, kuhu ta oma mõtted kirjutab, kopeerides neid hiljem vajalikku kohta. Aasta lõpuks võiks igal lapsel olla oma diskett, kus tal kõik tehtud tööd peal. Paljud rühmatööde väljundid vormistatakse samuti arvutis ja riputatakse seinale. Järgmise põlvkonna arvutil tehakse tekstide lõppviimistlus, kujundamine ja viimane õigekirjakontroll. Selleks peab tekstid kopeerima disketile ja need teise arvutisse panema. Õpitakse kasutama Cliparti ja fonte.

Aeg-ajalt kasutatakse harjutamiseks ka Type Trainerit, kuid olen aru saanud, et rohkem pakub lastele huvi siiski oma tekstide kallal töötada, kuigi nad teavad, et klaviatuuril peab kasutama kahte kätt ja et igal sõrmel on oma tähed.

Kuna väikeses koolis on õpetajate ja õpilaste omavaheline suhtlemine loomulik ning lähedane, siis toimub ka arvutiõpetus individuaalselt, kusjuures suuremad või kogenenumad arvutikasutajad õpetavad vähem oskajaid. Kui õpetaja töötab arvutiga, kirjutades e-kirja või tehes töölehte, on õpilastel lubatud seda jälgida, küsida, kommenteerida. Suurema õpilase seljataga seisavad tihti väiksemad, kes hoolega jälgivad, kuidas tekst sünnib, kuidas seda kujundatakse. Eeskuju on see, mis virgutab tööle. Nähes töölehe sündimist õpetaja käe all, tahavad seda teha ka õpilased. Kui on olemas motivatsioon, saab õpetaja anda lastele ülesande koostada tööleht kas siis oma klassile või noorematele.

Algklassidele sobiva tarkvara rohkusega Eesti veel ei hiilga, kuid tuleks kasutada sedagi, mis olemas. KidPixi kõrval World Atlas ja Encarta, kuuldavasti nüüd ka Lingua Land. Hästi kasutatav on ka Festardi sõnastik. Meie tulevase õpilase isa on teinud väga lihtsa aritmeetikaprogrammi, kus laps saab harjutada nelja tehet.

Mäng on väikese inimese töö

Juba enne KidPix'i mängisid meie lapsed Crayola'ga, millel on Kidpixiga nii kokkulangevusi kui erinevusi. Peidetud pildi leidmine punktide klikkimise abil, liikumine labürindis, pusle kokkupanek jms. andis hea treeningu hiire käsitsemisele; joonistamine ja värvimine treenis kätt ja silma; templite ja etteantud põhjade abil näiteks õpiku sildi kujundamine tõi rõõmu ja rahulolu ning eelkõige teadmist, et ka nii on võimalik teha. Mänguga alustavad 6-aastased lapsed, kes käivad koolis ettevalmistusrühmas. Atraktiivsuse, ka kuulmismeelt haarava mängu tulemusena võib juhtuda nii, et lapsed oskavad hiirt paremini käsitseda kui pliiatsit ja värve. Ilmselt on siinkohal tarvilik leida mõistlik tasakaal. Laps peaks kogema, et pliiats ja pintsel on samuti suurepärased töövahendid ja nende väljund isikupärasem kui arvuti vahendusel loodu.

Suuremad lapsed mängivad meeleldi ja oskuslikumalt, kuid nad teavad, et saavad seda teha siis, kui on töötanud oma tekstiga.

Internet ja rahvusvahelised projektid

Kuna meie koolis ei ole interneti püsiühendust vaid ainult analoogtelefoniliin, siis meie lapsed jututubades ei istu ja internetis vabalt ei surfa. Seevastu oleme osa võtnud rahvusvahelistest telemaatikaprojektidest. Nelja aasta tagune "Write me your story" tõi meile sõpru ja sidemeid, järgmise ESP (European School Project) koostööprojekti "The Grandparents Project" tegemine lisas inglise keele ja kunstitundidele vaheldust. Vanavanemate mälestused kulmineerusid näitusena, mida külastasid ka meie Taani partnerid 1999. aasta ESP Tartu konverentsi ajal. Algõpetuse töötuba peeti meie koolis. Sel sügisel sai täis Comeniuse projekti "Sillad - Bridges" esimene aasta, teise aasta tegevused on plaanitud. Vahetati klassikirju (e-kirju) Rootsi-partneritega, interneti kaudu läksid teele samuti pildid ja uudised. Kogu vajalik info liigub interneti vahendusel. Inimlikumad kontaktid sünnivad siiski töökoosolekutel, mis toimuvad kordamööda igal partnermaal.

Miksike on olnud meie sõber juba üsna algusest peale, jõudumööda oleme osa võtnud viktoriinidest. Kui tekib mõnes tunnis (eriti loodusõpetuses) küsimusi, millele vastust ei leia, saadame need Miksikesele vastamiseks, kusjuures kirja trükib ja saadab küsija. Vastused trükitakse välja ja arutatakse läbi.

Internet kogu oma täiuses meie kooli lasteni jõudnud, seda just tehniliste võimaluste puudumise tõttu, kuid nad on saanud aimu, et selline asi on olemas ja võivad jõuda sinna hiljem juba iseseisvaltki.

Kaos ja kord

Arvuti tulek kooli tekitas esialgu võõristust ja ehk ka hirmu, seda eelkõige õpetajates. Kunagi kurdeti selle üle, et õpetaja käsutuses pole isegi mitte kirjutusmasinat, rääkimata paljundusvõimalusest. Arvan, et õpetaja "sulas üles" siis, kui avastas arvuti kui töövahendi, kui täiusliku kirjutusmasina. Sealt edasi oli ainult üks samm arvuti teiste võimaluste juurde.

Internet on loomult anarhiline, kaos on tema paarimees. Kord on arvuti sisemuses ja kui midagi väga kaootiliseks kipub, jookseb ta lihtsalt "kinni". Inimene ehitab kaosest korda, seda teevad nii õpilane kui õpetaja. Kui me lähtume konstruktivistlikust õpikäsitusest, siis peaksime lapsel laskma kaosest korda luua, oma teadmisi üles ehitada, olles õpetajana nõuandja ja teeotsale juhataja, mitte valmis asja kätteandja. Arvutipõhise maailmapildi tekkimine, täiesti uus ruumitaju, virtuaalse ja reaalse maailma segiminek, uue emotsionaalsuse tekkimine - see on senitundmatu ka õpetajale. Vahe on lihtsalt selles, et õpetaja peaks suutma oma suuremale sisemisele korrastatusele toetudes asjadega kiiremini ja efektiivsemalt toime tulla, eetilist selgroogu säilitama, terad sõkaldest eraldama. Arvuti "kodustamine" toob endaga kaasa rõõmu ja pisaraid, õnnestumisi ja läbikukkumisi - nagu esimeste sõnade kokkuveerimine ja mõtete esimene paberile panek. Milline oli inimeste reageering, kui teedele ilmusid esimesed autod ja rööbastele esimesed rongid? Täpselt samuti on praegu arvutiga. Me peame ainult hoolt kandma, et meie hing ja loov mõte interneti piiritutesse avarustesse päästmatult ära ei kaoks. Just seepärast peab õpetajal olema just see võlukepike, mille puudutus aitab lapsi kaose ja korra vahel oma inimlikku teed leida.


Tagasi kogumiku sisukorda