Heimir Pálsson
Islandi Pedagoogikaülikool
Konverentsil osalenute hinnangul kõige populaarsem ettekanne konverentsil Telemaatika 2000 "Kool keset kaost ja korda". Tõlge inglise keelest - Kristin Kraav.
Järgnevalt tuleb juttu metafooridest, keskendudes eelkõige ühele, mis autori kogemusest lähtuvalt on abiks, kui püüda defineerida õpetaja ülesannet ja hariduse eesmärki uue aastatuhande alguses. Alustuseks tuleb minna enam kui tuhande aasta võrra ajaloos tagasi.
Aastal 2000 tähistasime me minu kodumaal, Islandil, tuhandendat aastat kristluse jõudmisest Islandile. Koos uue religiooniga tuli Islandile ka Esimesest Moosese Raamatust tuntud loomismüüt - Geneesis. Enne seda usuti teistsugust müüti, mille järgi inimene ja kõik teda ümbritsev asuvad Kosmose ja Kaose jõudude vahel, mida ühelt poolt esindavad jumalad ja teiselt poolt hiiglased. Nende jõudude vahel käib lõppematu võitlus, sest nad esindavad head ja kurja. Sellist paganlikku kosmoloogiat võib leida paljudest religioonidest ja ma olen üsna kindel, et see leidub ka Eesti eelkristlikes müütides.Kuid Põhjala müütidest ilmneb üks huvitav asjaolu. Vaatamata jumalate maailma väga aktiivsele seksuaalelule, ei sünnitanud jumalannad ühtki jumalate poolt sigitatud last. Näib, et siin toimib mudel, mida võiks sõnastada järgmiselt: Jumalate hästi korraldatud maailma, Kosmose, keskseks probleemiks on asjaolu, et see maailm on viljatu. Tõeline loov jõud siseneb maailma Kaose, s.o. hiiglaste läbi - nende hulgas valitseb viljakus. Nüüd mõned märkused olulise dimensiooni, aja, kohta. Inimene näib alati vaatlevat ennast seisvana vaakumis mineviku ja tuleviku vahel. Parasjagu käesolevat olevikku pole mingis mõttes olemas, see on null. Sellest lähtuvalt on ka moodsa aja dogma, et elatakse ainult siin ja praegu, iseenesest vastuoluline, sest sellist asja nagu "praegu" pole olemas. See hetk muutub pidevalt ajalooks. Minevik on turvaline. Isegi eilse päeva õnnetused on ohutud, sest nad on möödas. Minevik on loomulikult meie jaoks ka tuntud - see koosneb vähemal või rohkemal määral korrastatud mälestustest, mis sageli on dokumenteeritud. See võimaldab meil oma mälu värskendada, sündmusi kontrollida ja saada kinnitust, et see, mida me mäletame, vastab tõele. Sajandite jooksul oleme me tegelenud mälestuste kataloogiseerimise süsteemidega, mis võimaldaksid meil neid oma vaimsesse raamatukokku panna, et saaksime neid uuesti üles leida. Teisest küljest on tulevik alati ähvardav, juba ainult seetõttu, et see on tundmatu. Või nagu üks teravmeelne inglane on öelnud: "Meie ajastu probleem on, et tulevik pole enam see, mis ta vanasti oli!". Lubage mul juhtida teie tähelepanu ühele laialt tuntud faktile. Vastsündinud inimlaps näib erinevalt kõigist teistest imetajatest olevat sündinud ilma vähimagi varjuta eelmiste generatsioonide teadmistest ja kogemustest. Kreeka filosoofi Plinius vanema (elas ~29-73 AD) sõnadega: "ta sünnib ühegi kaasasündinud oskuseta peale nutmise". See on ka peamine põhjus, miks paneme nii suurt rõhku võimalikult paljude meie eellaste kogemuste õpetamisele uutele generatsioonidele. See on ainus meile teadaolev vahend, mis võib neil aidata hakkama saada eluprobleemidega. Peale selle peame me väga oluliseks seda, et meie lapsed mõistaksid meid ja meie vanemaid ning et nad õpiksid ajaloost niipalju kui võimalik - loomulikult kaasneb sellega risk, et kasvatame nad üles vihkamises nende vastu, keda ajaloo jooksul oleme pidanud oma vaenlasteks. See pole mingi uudis. Nii on see olnud kogu aeg. Me õpetame oma lastele seda, mida teame, ja mille kohta usume, et see on osutunud oluliseks meie esivanemate ellujäämisel. Vaatame põgusalt vahendeid ja meetodeid, mida oleme kasutanud.
Alates 17. sajandist on teaduslike ajakirjade arv iga 15 aastaga kahekordistunud. Aastal 2040 tähendaks see raamatukogu 200 000 000 eksemplariga, mis suureneks igal aastal umbes 12 000 000 eksemplari võrra.Ülal toodud arvud näitavad uskumatut, peaaegu lootusetut katset meie teadmisi üles tähendada ja struktureerida. See näitab sellist teadmistehulga kasvu, mille kohaselt 300 aasta pärast oleme jõudnud punkti, kus Yale'i ülikooli raamatukogus olevate raamatute kataloogimiseks oleks vaja kõiki USA elanikke!!! See on loomulikult nali, kuid tegelikult väga tõsine nali, sest see näitab inimese pingutust kõiki oma teadmisi dokumenteerida, püüet hoida kõike kontrolli all ja vältida kaost nii kaua kui võimalik. Samas võib seda vaadelda kui märki kartusest unustada. Me üritame kõigest hingest kõiki oma teadmisi üles kirjutada, sest teame, et meie mälu ei kesta kaua. Üks mind kõige enam mõjutanud õpetaja, kadunud Jóhann S. Hannesson, väljendas seda kunagi limeriku vormis: Every term a good student engages
To memorize pages and pages
Remembered at best
For a two-hours test
And forgotten for ages and ages. (Igal semestril üritavad head õpilased pähe õppida lehekülgede kaupa infot, mis jääb meelde parimal juhul kahetunnise kontrolltöö ajaks ja seejärel ununeb igaveseks.) Nüüd kiire pilk dokumenteerimise ajaloole - nähtusele, mida harilikult nimetatakse kirjutamiseks. Umbes 5000 aastat tagasi hakkasid sumerid savisse vormima sümboleid, mida võib tõlgendada kirjutamisena. Muidugi olid inimesed varemgi maalinud pilte koopaseintele, uuristanudd luudesse ja kividesse. Aga isegi juhul kui mõned neist piltidest võisid kajastada mingit lugu, müüti, armastuse või vihkamise väljendust või kes teab mida, loeme me sumerite kirja ilmumist kirjutamise alguseks. Peatugem siin hetkeks. Sumeri kirja ja kõigi sellest ajast saadik tuntud kirjade kohta kehtib reegel, et kirjutis on kahemõõtmeline. Olenemata sellest, kas märgid on kivil, puutükil, luul, papüürusel, pärgamendil või paberil - igal juhul on neil kõigil ainult kaks mõõdet ja tekst on kõigil juhtudel lineaarne. Meile kõige paremini tuntud juhul - alates ülemisest vasakust nurgast ja lõppedes all paremal. See võib osutuda väga oluliseks faktiks ja arvatakse, et selline kirjutamise viis on väga sügavalt mõjutanud meie mõtlemisviisi. Kanada sotsioloogi Marshal McLuhani sõnadega tema teosest The Medium is the Message:Ühiskondi on alati enam vorminud inimestevahelise suhtlemise vahendite olemus kui suhtlemise sisu.
Marshal McLuhan, 1967 Olen loomulikult teadlik sellest, et Marshall McLuhani teooriate ja väidete kohta on esitatud mitmeid vastakaid arvamusi. Aga siiski olen veendunud, et selles väites on palju tõtt, ja usun, et leiaksin oma uurimisalalt, Islandi vana kirjanduse ajaloost, Eddadest ja saagadest, sellele kinnitust. See peab jääma järgmiseks korraks. Praegu lubage mul esitada uus väide, mis osaliselt toetub McLuhani argumentidele:
Ülesanne nr. 1 Võti Kosmose ehk korra juurde: Kõrvaldada kirjaoskamatus! |
Kaks infoallikat |
|
Informatsioon raamatukogus
|
Informatsioon Internetis
|
Nüüd tagasi vana müüdi metafoori juurde, et kirjeldada situatsiooni, kus haridus täna ja lähitulevikus asub. Arvan, et peaksime siinkohal rääkima pigem haridusest kui koolist, sest on laialt levinud arvamus, et kaugõpe ja iseseisev õpe saavad olema maagilisteks sõnadeks, võtmeks tõelise koolitustamise juurde, kui me jätkame teel, mida tänapäeva maailma avatud ülikoolid kasutavad. Ma nimetaks seda väljakutseks ja minu meelest seisame me põneva ajalooetapi künnisel - etapi, kus vanad kontrollitud ja turvalised teadmised võivad muunduda ja uueneda, saades inspiratsiooni ja uut elujõudu kaootilisest informatsioonist. Jumalad, kes esindavad Kosmost, ei saanud iial luua uut olendit ilma hiiglaste või teiste Kaose esindajate abita. Teisisõnu: Uus elu sünnib siis, kui Kosmos ja Kaos kohtuvad. Ja see on abiks meie teise ülesande formuleerimisel:
Ülesanne nr. 2 Hoolitseda selle eest, et Kosmos ja Kaos saaksid kokku, et sünniks uued ja paremad teadmised inimkonna jaoks või saab uute teadmiste loomine toimuma lõhes või kuristikus Kosmose ja Kaose vahel |