Between Cosmos and Chaos (Kosmose ja Kaose vahel)

Heimir Pálsson
Islandi Pedagoogikaülikool

Konverentsil osalenute hinnangul kõige populaarsem ettekanne konverentsil Telemaatika 2000 "Kool keset kaost ja korda". Tõlge inglise keelest - Kristin Kraav.

Heimir PalssonJärgnevalt tuleb juttu metafooridest, keskendudes eelkõige ühele, mis autori kogemusest lähtuvalt on abiks, kui püüda defineerida õpetaja ülesannet ja hariduse eesmärki uue aastatuhande alguses. Alustuseks tuleb minna enam kui tuhande aasta võrra ajaloos tagasi.

Aastal 2000 tähistasime me minu kodumaal, Islandil, tuhandendat aastat kristluse jõudmisest Islandile. Koos uue religiooniga tuli Islandile ka Esimesest Moosese Raamatust tuntud loomismüüt - Geneesis. Enne seda usuti teistsugust müüti, mille järgi inimene ja kõik teda ümbritsev asuvad Kosmose ja Kaose jõudude vahel, mida ühelt poolt esindavad jumalad ja teiselt poolt hiiglased. Nende jõudude vahel käib lõppematu võitlus, sest nad esindavad head ja kurja. Sellist paganlikku kosmoloogiat võib leida paljudest religioonidest ja ma olen üsna kindel, et see leidub ka Eesti eelkristlikes müütides.

Joonis 1

Kuid Põhjala müütidest ilmneb üks huvitav asjaolu. Vaatamata jumalate maailma väga aktiivsele seksuaalelule, ei sünnitanud jumalannad ühtki jumalate poolt sigitatud last.

Näib, et siin toimib mudel, mida võiks sõnastada järgmiselt: Jumalate hästi korraldatud maailma, Kosmose, keskseks probleemiks on asjaolu, et see maailm on viljatu. Tõeline loov jõud siseneb maailma Kaose, s.o. hiiglaste läbi - nende hulgas valitseb viljakus.

Nüüd mõned märkused olulise dimensiooni, aja, kohta.

Inimene näib alati vaatlevat ennast seisvana vaakumis mineviku ja tuleviku vahel. Parasjagu käesolevat olevikku pole mingis mõttes olemas, see on null. Sellest lähtuvalt on ka moodsa aja dogma, et elatakse ainult siin ja praegu, iseenesest vastuoluline, sest sellist asja nagu "praegu" pole olemas. See hetk muutub pidevalt ajalooks.

Minevik on turvaline. Isegi eilse päeva õnnetused on ohutud, sest nad on möödas. Minevik on loomulikult meie jaoks ka tuntud - see koosneb vähemal või rohkemal määral korrastatud mälestustest, mis sageli on dokumenteeritud. See võimaldab meil oma mälu värskendada, sündmusi kontrollida ja saada kinnitust, et see, mida me mäletame, vastab tõele. Sajandite jooksul oleme me tegelenud mälestuste kataloogiseerimise süsteemidega, mis võimaldaksid meil neid oma vaimsesse raamatukokku panna, et saaksime neid uuesti üles leida.

Teisest küljest on tulevik alati ähvardav, juba ainult seetõttu, et see on tundmatu. Või nagu üks teravmeelne inglane on öelnud: "Meie ajastu probleem on, et tulevik pole enam see, mis ta vanasti oli!".

Lubage mul juhtida teie tähelepanu ühele laialt tuntud faktile. Vastsündinud inimlaps näib erinevalt kõigist teistest imetajatest olevat sündinud ilma vähimagi varjuta eelmiste generatsioonide teadmistest ja kogemustest. Kreeka filosoofi Plinius vanema (elas ~29-73 AD) sõnadega: "ta sünnib ühegi kaasasündinud oskuseta peale nutmise". See on ka peamine põhjus, miks paneme nii suurt rõhku võimalikult paljude meie eellaste kogemuste õpetamisele uutele generatsioonidele. See on ainus meile teadaolev vahend, mis võib neil aidata hakkama saada eluprobleemidega. Peale selle peame me väga oluliseks seda, et meie lapsed mõistaksid meid ja meie vanemaid ning et nad õpiksid ajaloost niipalju kui võimalik - loomulikult kaasneb sellega risk, et kasvatame nad üles vihkamises nende vastu, keda ajaloo jooksul oleme pidanud oma vaenlasteks. See pole mingi uudis. Nii on see olnud kogu aeg. Me õpetame oma lastele seda, mida teame, ja mille kohta usume, et see on osutunud oluliseks meie esivanemate ellujäämisel. Vaatame põgusalt vahendeid ja meetodeid, mida oleme kasutanud.

Alates 17. sajandist on teaduslike ajakirjade arv iga 15 aastaga kahekordistunud.

Aastal 2040 tähendaks see raamatukogu 200 000 000 eksemplariga, mis suureneks igal aastal umbes 12 000 000 eksemplari võrra.

Ülal toodud arvud näitavad uskumatut, peaaegu lootusetut katset meie teadmisi üles tähendada ja struktureerida. See näitab sellist teadmistehulga kasvu, mille kohaselt 300 aasta pärast oleme jõudnud punkti, kus Yale'i ülikooli raamatukogus olevate raamatute kataloogimiseks oleks vaja kõiki USA elanikke!!!

See on loomulikult nali, kuid tegelikult väga tõsine nali, sest see näitab inimese pingutust kõiki oma teadmisi dokumenteerida, püüet hoida kõike kontrolli all ja vältida kaost nii kaua kui võimalik.

Samas võib seda vaadelda kui märki kartusest unustada. Me üritame kõigest hingest kõiki oma teadmisi üles kirjutada, sest teame, et meie mälu ei kesta kaua. Üks mind kõige enam mõjutanud õpetaja, kadunud Jóhann S. Hannesson, väljendas seda kunagi limeriku vormis:

Every term a good student engages
To memorize pages and pages
Remembered at best
For a two-hours test
And forgotten for ages and ages.

(Igal semestril üritavad head õpilased pähe õppida lehekülgede kaupa infot, mis jääb meelde parimal juhul kahetunnise kontrolltöö ajaks ja seejärel ununeb igaveseks.)

Nüüd kiire pilk dokumenteerimise ajaloole - nähtusele, mida harilikult nimetatakse kirjutamiseks.

Umbes 5000 aastat tagasi hakkasid sumerid savisse vormima sümboleid, mida võib tõlgendada kirjutamisena. Muidugi olid inimesed varemgi maalinud pilte koopaseintele, uuristanudd luudesse ja kividesse. Aga isegi juhul kui mõned neist piltidest võisid kajastada mingit lugu, müüti, armastuse või vihkamise väljendust või kes teab mida, loeme me sumerite kirja ilmumist kirjutamise alguseks.

Joonis 2Peatugem siin hetkeks. Sumeri kirja ja kõigi sellest ajast saadik tuntud kirjade kohta kehtib reegel, et kirjutis on kahemõõtmeline. Olenemata sellest, kas märgid on kivil, puutükil, luul, papüürusel, pärgamendil või paberil - igal juhul on neil kõigil ainult kaks mõõdet ja tekst on kõigil juhtudel lineaarne. Meile kõige paremini tuntud juhul - alates ülemisest vasakust nurgast ja lõppedes all paremal. See võib osutuda väga oluliseks faktiks ja arvatakse, et selline kirjutamise viis on väga sügavalt mõjutanud meie mõtlemisviisi. Kanada sotsioloogi Marshal McLuhani sõnadega tema teosest The Medium is the Message:Ühiskondi on alati enam vorminud inimestevahelise suhtlemise vahendite olemus kui suhtlemise sisu.
Marshal McLuhan, 1967

Olen loomulikult teadlik sellest, et Marshall McLuhani teooriate ja väidete kohta on esitatud mitmeid vastakaid arvamusi. Aga siiski olen veendunud, et selles väites on palju tõtt, ja usun, et leiaksin oma uurimisalalt, Islandi vana kirjanduse ajaloost, Eddadest ja saagadest, sellele kinnitust. See peab jääma järgmiseks korraks. Praegu lubage mul esitada uus väide, mis osaliselt toetub McLuhani argumentidele:

Sumerite aegadest saadik kuni arvutite tulekuni pole me kirjutamise tehnikas näinud ühtki uuendust.
See väide nõuab selgitust.

Loomulikult oli olulise sammuks, vähemasti Euroopa kultuuride jaoks, see kui hakkasime kasutama tähestikku, omandades oskuse kasutada hääliku tähistamiseks tähti. Aga see oli vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.

Loomulikult oli oluliseks sammuks, see kui saime kirjutamiseks paberi. Aga see oli vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.

Loomulikult tähendas Gutenbergi leiutis suurt sammu edasi. Aga ikka oli see vaid samm teel, mille sillutasid sumerid.

Kogu aeg oleme me kirjutanud oma mälestusi tasandile, alustades ühest etteantud punktist ja lõpetades teises punktis. Kogu aeg on kirjutaja järginud kindlaid reegleid, ja eeldanud, et need reeglid on tuntud ka lugejale. Ja kogu aeg oleme me üritanud kahemõõtmelisel viisil kirjeldada maailma, mis on vähemalt kolmemõõtmeline.

Et orienteeruda kahemõõtmeliste dokumentide seas (olgu need vormistatud kivil või paberil), peavad need olema korrastatud; seetõttu sõltume me raamatukoguhoidjate teadmistest ja seetõttu vajavad nemad bibliograafilist korda.Oleme ilmselt kõik harjunud raamatukogude ja kataloogidega, mille on koostanud kogenud raamatukoguhoidjad. Nendele mõeldes saate te parima võimaliku pildi inimese püüdlustest kosmose säilitamisel või selle säilitamisel, mida mina eelistan nimetada "kosmiliseks teadmiseks". Siinkohal viitan ma korrastatud, süstemaatilisele teadmisele, mida me loeme haritud inimese osaks. Ja pange tähele: see on teadmine, mitte informatsioon - vahetegemine, mis muutub meile järjest olulisemaks.

Üle kogu maailma räägivad inimesed informatsiooniajastust, nagu see oleks midagi uut ja paeluvat, mis saabub koos uue aastatuhandega. Aga me teame väga hästi, et informatsioonis eneses pole midagi uut. Me oleme sajandeid informatsiooni kogunud, proovinud seda korrastada ja seda tulevastele põlvkondadele kättesaadavaks teha. Uus on see, et tänapäeva informatsioon paistab olevat kaootilisem, selles on raskem kindel olla kui kümme või viisteist aastat tagasi. Ja peale selle - informatsioon paistab asuvat kuskil maailmaruumis ja tulevat meie arvutitesse, olenemata sellest, kas me tahame seda või mitte.

On selge, et kirjutamine õpetas meile palju selle kohta, kuidas mõelda ja kuidas oma mõtteid, teadmisi ja mälu korrastada. See tõi meile tähestiku ja viis edasi tähestikulise järjestuseni. Samuti võimaldas see meil paigutada ajalugu ajateljele, panna kirja aastad ja seega täpsed kuupäevad, see õpetas meid mõtlema edasi ja tagasi, võimaldas meil teksti tsiteerida ja tegelikult ka teksti defineerida, sest kirjutamine õpetas meid sõnu defineerima.

Lühidalt. Kirjutamine sai moodsa hariduse võtmeks ja samal ajal igaühe vajadus osata lugeda ja kirjutada sai üheks oluliseks põhjuseks, miks me vajame moodsat haridust.

Samas oli kogu aeg ikka tegemist sellega, mida võib nimetada kahemõõtmeliseks kirjutamiseks. Ja palun pange tähele: tõsiasi, et oleme kasutanud kahemõõtmelist kirjutamist 5000 aastat ei tähenda ju, et poleks olemas ühtki muud võimalust meie teadmiste üleskirjutamiseks või kataloogiseerimiseks.

Ülesanne nr. 1

Võti Kosmose ehk korra juurde:

Kõrvaldada kirjaoskamatus!

Kõiki viit tuhandet aastat kirjutamist, tuhandeid teadmiste kogumisele ja korraldamisele pühendatud aastat ei saa, ja mingi hinna eest ei tohigi, minema visata. Seetõttu on inimkonna tuleviku jaoks oluline võidelda kirjaoskamatuse vastu kogu maailmas. See peaks olema iseenesestmõistetav, kuid on olemas inimesi, kes arvavad, et moodne tehnika muudab lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamise ebavajalikuks. "Tulevikus saame rääkida arvutile ja arvuti kirjutab meie eest", väidavad nad, "ja uued skännerid loevad meie eest". Jah, ma tean, et tehnilised võimalused on olemas. Aga selline majanduslik olukord, mis muudaks uued tehnoloogiad kõigile kättesaadavaks on kaugel isegi arenenud tööstusriikides, rääkimata vaesematest riikidest. Peale selle viib põhialuste hooletusse jätmine uute ja ähvardavate klassierinevusteni, mis on võrreldavad ainult keskaegse Euroopaga, kus kirjutamisoskus oli väikese ja julma ülemklassi privileegiks. Seoses sellega pidagem palun meeles, et kirjaoskus ei tähenda ainult võimet tähestiku mõistatusest aru saada, vaid ühtlasi ka võimet mõista teksti ja konteksti. See on väga oluline. Kuid see pole veel kõik!

Mainisin eelnevalt arvuteid kui uusi vahendeid teksti kirjutamiseks ja käsitlemiseks. Seda tehes ei viita ma ülaltoodud võimalustele, et arvuti "räägib". Ei, ma pean silmas ainult paeluvat uut või kolmandat dimensiooni, mis peitub hüpertekstide ja veebiviitade kasutamises. See on oluline, osalt seetõttu, et see võib tekitada uusi probleeme sugudevahelise võrdsuse alal.

Kujutlege poissi ja tüdrukut arvuti ees istumas ja veebist otsimas. Tõenäoliselt on nende käitumises suur erinevus. Poiss liigub arvatavasti väga kiiresti ja kõhklusteta, kasutades mehelikku katse-eksituse meetodit: lihtsalt klõpsa ja vaata, mis juhtub! Ja kasutades seda esmapilgul ebaintellektuaalset otsimisviisi, poiss kindlasti leiab - kui mitte seda, mida otsis, siis kindlasti midagi muud talle huvipakkuvat. Tüdruk teisest küljest liigub üsna aeglaselt, lugedes hoolikalt juhendeid ja üritades enne klõpsamist teada saada, mida see kaasa toob. Tasapisi leiab ta selle, mida ta leida soovis, kuid sel hetkel on poiss juba kaugel ees, uurides järgmisi asju, luues uusi ja ootamatuid seoseid - teatud moel luues uusi teadmisi, kui tal ka pole vähimatki aimu, mida selle uue teadmisega peale hakata! Tema kaootilisest veebiotsingust kerkivad uued ideed, mida toidab dialoog Kosmose ja Kaose vahel!

Artikli alguses oli juttu Kosmose ja Kaose jõudude igavesest võitlusest. Neil jõududel on erinevates kultuurides kindlasti erinevad nimed, kuid põhimõte jääb samaks: see võitlus peegeldab hirmu tundmatuse ja korrastamatuse ees. Me leiame selle, nagu juba mainitud, Põhjala mütoloogiast, kus ohtlikud hiiglased ähvardavad jumalaid; me leiame selle Aafrikast, nagu võib lugeda Amos Tutuola põnevast raamatust My life in the bushes of the ghosts (Minu elu vaimude džunglis) - lühidalt: üle kogu maailma, olenemata veidi erinevast kujust.

Paljude jaoks meie hulgast on informatsiooniajastu koos kogu infotehnoloogiaga lihtsalt kaose jõudude uus ilming. See on tohutu, see pole mingilgi moel kontrollitav ja see on korrastamata. Võrrelgem hetkeks raamatukogus talletatavaid teadmisi informatsiooniga, mis lendleb ringi internetis.

Kaks infoallikat

Informatsioon raamatukogus

  • korrastatud

  • kontrollitud

  • parandatud

  • heaks kiidetud (või siis dokumenteeritult mitte heaks kiidetud)

Informatsioon Internetis

  • kaootiline

  • kontrollimata

  • puudub vastutaja

  • puudub ametlik
    heakskiit või
    muu hinnang

Need on ainult mõned olulised punktid, kui võrrelda informatsiooni ja teadmiste kaht allikat. Loomulikult on meil häid põhjusi kõhklemaks enne interneti kasutamist, enne kui kasutame informatsiooni, mille õigsuse eest ei vastuta keegi. Kodulehekülg, millele saame täna viidata, on homme võibolla kadunud või on tema sisu sootuks teine. Või jääb sisu samaks ja muutub tasapisi valeks. Internetis on kodulehekülgi, kus väidetakse, et Vigdis Finnbogadottir on Islandi president, ilmselt on kuskil internetis Eesti jätkuvalt NSV Liidu osa! Kõik katsed internetti korrastada või tsenseerida näivad liiva jooksvat, sest internet on loomult anarhiline. See teeb temast tugeva relva võitluses türanniaga, kuid samal ajal ka avatud turu laste ahistamise ja inimloomuse tumedaimate külgede jaoks.

Koos kõigi oma tumedate lehekülgedega on internet ja kaootiline informatsioon internetis üks tuleviku hariduse suuremaid väljakutseid, ja see toob mind viimase metafoori juurde:

Joonis 3

Nüüd tagasi vana müüdi metafoori juurde, et kirjeldada situatsiooni, kus haridus täna ja lähitulevikus asub. Arvan, et peaksime siinkohal rääkima pigem haridusest kui koolist, sest on laialt levinud arvamus, et kaugõpe ja iseseisev õpe saavad olema maagilisteks sõnadeks, võtmeks tõelise koolitustamise juurde, kui me jätkame teel, mida tänapäeva maailma avatud ülikoolid kasutavad. Ma nimetaks seda väljakutseks ja minu meelest seisame me põneva ajalooetapi künnisel - etapi, kus vanad kontrollitud ja turvalised teadmised võivad muunduda ja uueneda, saades inspiratsiooni ja uut elujõudu kaootilisest informatsioonist.

Jumalad, kes esindavad Kosmost, ei saanud iial luua uut olendit ilma hiiglaste või teiste Kaose esindajate abita. Teisisõnu: Uus elu sünnib siis, kui Kosmos ja Kaos kohtuvad. Ja see on abiks meie teise ülesande formuleerimisel:

Ülesanne nr. 2

Hoolitseda selle eest, et Kosmos ja Kaos saaksid kokku, et sünniks uued ja paremad teadmised inimkonna jaoks või saab uute teadmiste loomine toimuma lõhes või kuristikus Kosmose ja Kaose vahel

See tähendab, et me peame väga teadlikult ja kindlalt püsima kosmilise teadmise juures, otsides lisaks inspiratsiooni tavapäratutest ja anarhilistest ideedest Kaoses! See tähendab, et kontrollitud teadmisi tuleb kasutada kaootilise informatsiooni kasutamiskõlblikuks muutmiseks!


Tagasi kogumiku sisukorda