Phare ISE programm: kogemused ja väljavaated

Tõnis Eelma
Phare ISE programm

Tõnis EelmaTelemaatika 2000 konverentsiga möödus täpselt kolm aastat Phare ISE programmi avakonverentsist, mis peeti 1997. aasta novembris Tartus. Kolmeaastasena oli ISE programm ka algselt kavandatud - nii võib Telemaatikat osaliselt nimetada ISE lõpukonverentsiks, sest 2000. aastaga lõppevad ISE programmile Phare poolt eraldatud finantsid ja järgmine aasta on planeeritud pooleliolevate tegevuste lõpetamiseks.

ISE: algus ja eesmärgid

Phare ISE (Information Systems in Education) programmi planeerimisega alustati haridusministeeriumi poolt juba 1995. aastal, rahastamiseni jõuti 1997. a. keskpaigaks. Programmi eelarveks planeeriti 4 miljonit eurot, kuid tegelik rahastamine Phare poolt jäi 2,3 miljoni euro peale. Võib kohe öelda, et poolik rahastamine ei ole võimaldanud kõiki ISE eesmärke ellu viia - sisuliselt katkes igasugune arendustegevus juba 1999. aastaga, mil lõppes Phare rahade kasutamise tähtaeg.

Vastavalt ISE programmi tegevuse aluseks olnud strateegilisele plaanile oli ISE-l kaks suurt eesmärki:

  • katsetada infotehnoloogiavahendite kasutamist õppetöös ja arendada selle baasil strateegia edaspidiseks;
  • hankida Eesti koolidele koolihaldustarkvara ning luua selle baasil koole ühendav infosüsteem.

Rohkem kui kolm aastat ISE programmi tegevust annab võimaluse tagasi vaadata, kuidas neid eesmärke püüti saavutada ja mida sellest on õppida.

ISE rakendamine: pilootkoolid

Üheks olulisemaks programmi elluviimise strateegiaks oli luua pilootkoolide võrk. Tagantjärgi hinnates see mõte kindlasti õigustas end, sest isegi püüdes pilootkoolidena rakendada tublimatest tublimaid koole, näitas ISE programmi tegelik käik, et kõiki õpetajaid hõlmavad muutused rakenduvad ka valitud koolides loodetust aeglasemalt.

Pilootkoolide kasutamine on leidnud tunnustust ka mitmete välisriikide ekspertide poolt, sest tihtipeale on arenenumateski riikides endale näppu lõigatud totaalse komputeriseerimisega, millele ei ole järgnenud totaalset arvutite õppetöös efektiivse kasutamise imet.

Kõik valikud, mis on seotud investeeringutega, tekitavad ikka poleemikat. ISE programmi pilootkoolid valiti välja maakondade haridusosakondade ettepanekute põhjal - mõnes maakonnas läks valik kümnesse, mõnes mitte.

Jällegi tagantjärgi hinnates võib öelda, et olulisimaks pilootkooli edukuse võtmefaktoriks oli koordinaatori isik ja laiemalt inimressurss (juhtkond, õpetajad) üldse.

Paremaid tulemusi saavutasid need pilootkoolid, kus koordinaatori rollis oli hea suhtlemis- ja organiseerimisvõimega isik, kes tajus oma rolliga kaasnevat vastutust ning suutis mõjutada ka kooli juhtkonda (või vähemalt tagada selle igakülgse toetuse IT rakendamisele koolis). Koordinaatori isikust sõltus tihtipeale, kui vastuvõtlikud olid õpetajad uute võimaluste rakendamisel, samuti ka see, kui aktiivselt kasutati võimalusi erinevatel koolitustel osaleda või neid ise korraldada.

Pilootkoolide loomise mõte ei seisnenud ainult pilootkoolide endi arendamises ja IT laialdases rakendamises ühes koolis, vaid pilootkoolide arvutiklasside ja inimeste baasil loodi võrk erinevate suurkoolituste läbiviimiseks. ISE programmi tulemusena oli igas maakonnas pilootkool, mille arvutiklassi võis kasutada ja kasutati maakondlikeks aineõpetajate arvutikoolitusteks.

ISE rakendamine: väliseksperdid

Phare programmide üheks põhitingimuseks on välisekspertide kaasamine püstitatud eesmärkide saavutamiseks. ISE programmi partneriks ekspertabi vahendamiseks valiti konkursi korras Scottish Development Overseas, kes püüdis kaasata parimaid eksperte Shoti- ja Iirimaalt (mis olid tol hetkel ühed edukamad riigid Euroopas IT koolides rakendamise vallas).

Peab ütlema, et Eestit külastanud ekspertide kvaliteet oli kohati kõikuv - oli väga häid eksperte, kelle nõu oli arvestatav mitmel tasandil, kuid oli ka neid, kelle abi osutus ebapiisavaks (näiteks infosüsteemi hanke ettevalmistamisel).

Lisaks oma riikide kogemuste edastamisele (kus IT laialdase rakendamisega koolides ning vastavate riiklike arengukavadega alustati juba 80ndate teisel poolel) oli välisekspertidest tihtipeale abi ka eestlaste sisevaidluste lahendamisel. Nii mõnigi kord kipuvad arenguks vajalikud otsused takerduma eestlaslikku kauakestvasse arutellu - sellistel puhkudel võib tunnustatud väliseksperdist mõistliku lahenduse saavutamisel paljugi abi olla.

Kindlasti tõusis palju tulu ka välisekspertidest koolitajatest. Ühelt poolt vahendasid nad uudset koolitusmetoodikat ja tutvustasid Eestis senitundmata õpitarkvara, teisalt mõjus nii mõnelegi õpetajale just väliskoolitaja autoriteet - nii mõnigi kord ollakse oma või naaberkooli õpetajast koolitaja suhtes skeptilised.

ISE rakendamine: IT õppetöös

Algusest peale oli ISE programmi üheks põhieesmärgiks koolitada aineõpetajaid rakendama infotehnoloogiat oma aine õpetamisel. Et koolides on alati mõned õpetajad innovaatilisemad kui teised, siis pidid pilootkoolid vastavalt kaadrile määratlema oma eelistusained, mille õpetamisel soovitakse eelkõige IT-d rakendada. Vastavalt eelistustele püüti pilootkoolidele soetada sobilikku õpitarkvara ja korraldada koolitusi.

Koolitused olid reeglina planeeritud sellistena, mis võimaldaksid õpetajatel koheselt õpitud oskusi oma igapäeva töös rakendada. Koolituste lisaväärtuseks oli tihtipeale erinevate koolide õpetajate omavahel tutvumine ja kogemuste vahetamine, mis hiljem võimaldas üksteist aidata erineva tarkvara rakendamisel, samuti käidi vastastikku üksteise maakondade õpetajaid koolitamas. Mitmetest ISE pilootkoolidest on esile tõusnud ennast tõestanud õpetajad-koolitajad.

Pilootkoolide üheks kohustuseks oli ainetundide osaline läbiviimine arvutiklassis. Kindlasti on selle eelduseks eelkõige õpetaja hea koolitamine ja sobiva tarkvara olemasolu, kuid vähetähtis pole ka korraliku arvutiklassi olemasolu. Selles osas õigustas ennast kindlasti pilootkoolidesse arvutiklassi ühe korraga soetamine, sest nii õpetamise kui administreerimise seisukohast annab parimaid tulemusi just ühesuguse konfiguratsiooniga arvutite olemasolu ühes klassiruumis. Õigustas ennast ka operatsioonisüsteemi Windows NT valik, mis küll kitsendas kasutatava õpitarkvara valikut, kuid tagas arvutite töökorras püsimise.

Võtmefaktoriks IT õppetöös rakendamisel tundub olevat kooli juhtkonna julgus katsetada uusi õppemeetodeid (ja neid väärtustada) ning leida motivatsioonivahendeid õpetajatele. "Keskmine" õpetaja ei kipu iseeneslikult endale tööd juurde otsima (mida esimesed sammud IT rakendamisel kindlasti nõuavad), sellisel juhul oskab tark koolijuht nende õpetajate arenguks vajalikku tõuget anda.

ISE programmi otsesel ja kaudsel finantseermisel said IT õppetöös rakendamise alast koolitust umbes 2000 õpetajat, viidi läbi sadu ainetunde IT baasil, mis omakorda olid aluseks erinevate õpiprogrammide elujõulisuse hindamiseks ning edasisteks investeeringuteks.

ISE rakendamine: õpitarkvara

ISE programmi tegevused langesid murrangulisele perioodile õpitarkvara vallas - Interneti tormiline areng oli andnud tõuke veebipõhiste õppematerjalide hoogsale kasutamisele ja PC õpiprogrammide kasutamise osatähtsus langes. Selle suunaga püüdis arvestada ka ISE programm koolitades õpetajaid looma ise ja kasutama veebimaterjale.

Samas püüti otsida ka valmisprogramme, mis sobiksid koolis kasutamiseks. Väga oluliseks teguriks tarkvara edukaks rakendamiseks on selle eestikeelsus ja sobivus Eesti õppekavaga. Kahjuks eestikeelse hea tarkvara rohkuse üle kiidelda ei saa - nii püüti välisekspertide abiga leida mujal riikides ennast õigustanud õpiprogramme ning neid koos vastavasisulise koolitusega pilootkoolidele levitada.

Ka välismaise õpitarkvara hankimine ei läinud alati libedalt: edasimüüjad Eestis puuduvad, välisriikide levitajad ei taha tihtipeale pisitellimustega tegeleda. Siiski jõudis ISE programmi kaudu Eesti koolidesse kümneid erinevaid tarkvarapakette, millest mitmedki on oma sobivust ja elujõulisust tõestanud (nt Kid Pix Studio, Viggo Sadolini programmid jt).

ISE rakendamine: koolide infosüsteem

ISE programmi põhieesmärgiks seatud koolide infosüsteemi loomine oli küllaltki ambitsioonikas ja innovatiivne mõte - puudus väga hea eeskuju Euroopast ning ka puuduvate finantside taotlemisel Pharelt osutus ambitsioonikus hiljem takistuseks (vastavalt Phare finantseerimise sihtotstarbe muutumisele - see on ettevalmistus/järeleaitamine EL-ga liitumiseks - ei ole antud valdkond Eestile prioriteetne, sest isegi paljud EL liikmesriigid pole sellise infosüsteemini jõudnud).

Kas selle hea mõtte elluviimiseks Phare finantseerimise valimine oli õige samm, saame otsustada tulevikus. Oma pitseri infosüsteemi (IS) tarkvara hankimise venimisele ja esimesel korral ka ebaõnnestumisele vajutas Phare protseduuride paindumatus. Kuid oma osa asjade oodatust aeglasemas käigus on olnud tingitud ka tellija (haridusministeerium) konkreetse vajaduse täpse määratlemise raskusest ja tootjate (eriti Eesti tarkvarafirmade) vähesest valmisolekust/motivatsioonist (mõlema hanke puhul).

IS tarkvara arendamiseks valitud Rootsi firma IST näol on tegemist kogenud koolihaldustarkvara tootjaga, kellel on pikajalised kogemused Rootsis (kus haridussüsteem on küllalt sarnane Eestile) ja tarkvara tõlkimise/kohandamise kogemus (sama tarkvara on kasutusel 6 Euroopa riigi koolides).

Koolihaldustarkvara valmimine on lõppjärgus ning selle juurutamine Eesti koolides algab järgmisel aastal (2001).

ISE rakendamine: muid tulemusi

ISE programmi üheks õnnestunud tulemuseks on ISE CD-ROMide koostamine ja levitamine kõigile koolidele. ISE CD-dele püüti koondada võimalikult palju eestikeelset õpitarkvara ja muid koolile vajalikke digitaalseid materjale, et ühelt poolt teha mahukad infomaterjalid kättesaadavaks koolidele, kel puudub või on aeglane Interneti-ühendus ning teisalt jäädvustada hetkeseis antud valdkonnas ja teha koolide eest ära veebist materjalide otsimise/süstematiseerimise töö. CD-de levitamine kõigile Eesti koolidele annab ka koolitajatele kindlustunde, et mõned õpitarkvarapaketid on kättesaadavad kõigis koolides.

Vähemoluliseks ei saa lugeda ka ISE infolehtede levitamist kõigile koolidele, et anda teavet ISE programmist ning vahendada pilootkoolide kogemust kõigile.

ISE programmi initsiatiivil ja ka finantseerimisel käivitati Eestis Arvutikasutaja Oskustunnistuse süsteem. Kuigi AO ei ole erinevatel põhjustel läinud massidesse, siis AO standardid on jätnud oma jälje koolide õppekavadesse ning tekitanud teatud korrastatuse koolide informaatikaõppes.

ISE programmi üheks eesmärgiks on olnud koostöö haridusministeeriumiga erinevate andmete kättesaadavaks tegemiseks veebis (www.ise.ee) - nii on veebis kajastatud näiteks Eesti koolide andmebaas (sh koolide www- ja e-maili aadressid ning vastav statistika) ja olulisemad haridusalased õigusaktid. Koostöös Balti Õpingute Instituudiga on viimastele ISE CD-dele kantud ka täielik Eesti õigusaktide andmebaas.

Kui ISE programmi üheks eesmärgiks oli Eesti koolides IT rakendamise strateegia väljatöötamine, siis strateegiadokumendi koostamise algatamine viis käesoleval aastal haridusministeeriumi, Tiigrihüppe Sihtasutuse ja ISE vahelisele koostööle, mille tulemusena (ja paljude heade inimeste kaasabil) valmis lõpptulemusena arengukava "Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia Eesti koolis 2001-2005" koodnimega Tiigrihüpe Pluss (TH+).

ISE: tulevikust

Nagu öeldud, ISE programm senisel kujul (Phare poolt finantseerituna) saab aastaga 2000 otsa. Järgmiseks aastaks on planeeritud vastavalt IS arenduslepingule koolihaldustarkvara koolitused 125-le koolile, infosüsteemi töölerakendamine ministeeriumis ja maakondades. Kas infosüsteem jõuab kõigi koolideni, nii nagu oli algselt planeeritud, sõltub edasi riiklikust poliitilisest tahtest ja vastavalt sellele finantside leidmisest.

Kaks mõtet seoses TH+ga

Tiigrihüpe Pluss arengukava koostamisel peeti maha mitmeid koosolekuid ja tuliseid diskussioone. Üheks vaidluspunktiks oli arenguprioriteetide määratlemine, mis on investeeringute ja tegevuskava seisukohalt kindlasti oluline.

Tahaksin lõpetuseks väljendada kahte ketserlikku mõtet, mis on mul tekkinud vaadeldes ja analüüsides IT rakendamist Eesti koolides.

Infotehnoloogia on väga kallis ja väga kiiresti vananev ressurss. Selge on see, et oma unistustes me tahaksime palju kalleid arvuteid ja muud sellega kaasnevat, kuid rahaliste vahendite piiratuse tõttu (mida tuleb Eesti puhul kindlasti tunnistada) tuleb teha arengu seisukohalt õiged valikud.

Esimene mõte: investeerida pigem koolide Interneti-ühendustesse kui arvutitesse - kui koolil on kiire Interneti-ühendus (tsentraalselt makstud), siis arvutipark ja -võrk selle külge tekib optimaalseim - vastavalt võimalustele (raha) ja vajadustele (ühe uue arvuti hinna eest on võimalik soetada näiteks kümmekond vanemat arvutit, mis sobivad väga edukalt näiteks elektronposti lugemiseks jms).

Teine mõte: investeerida pigem tarkvarasse kui koolitusse - kui õpetajal oleksid kasutada programmid ja materjalid, mida on lihtne ja tõhus kasutada, siis nende kasutamine omandatakse lennult (näide: veebibrauseri kasutama õppimiseks kulub 15 minutit). Suunates õpetajaid kasutama keerulisi (tihtipeale ka võõrkeelseid) programme jõuavad nende õppetöös kasutamiseni vähesed entusiastid. Samas, kui oleks piisavalt selliseid programme, mille kasutuselevõtt ei nõua põhjalikku ettevalmistust ning mille kasutegur käegakatsutav, ei vaja õpetaja mingit suunamist, vaid ta ise soovib oma õpetamise tööd mugavamaks teha.

Need kaks mõtet ei ole kindlasti absoluutsed, ega püüa arvutite ja koolituse tähtsust kahandada. Pigem viitavad need mõnedele praegustele arengut pärssivatele kitsaskohtadele, millest jagusaamine looks edasiseks arenguks soodsama keskkonna.


Tagasi kogumiku sisukorda