Virtuaalne kool - hype või hüpe?

Mart Laanpere,
TPÜ

Sissejuhatuseks - haipimisest

Mart LaanpereUsutavasti on enamusele meist veel keskkooli kirjandusetundidest tuttav kirjandusliku hüperbooli e. liialduse mõiste (näiteks ürgpaha Voldemorti ning üdini rumalate Dursley~Rde kujud populaarses Harry Potteri sarjas). Hüperboliseerimine ehk moodsamalt öeldes - haipimine (ingl. k. hyperbole, lühendatult hype, hääldatakse [haip]) leiab tänapäeval tänuväärseid kasutajaid ka väljaspool kirjanduse valdkonda. Kaasaegne meediatööstus pakub haipimisteenust muusika- (popstaaride produtseerimine), poliitika- (luukere-kapis-skandaalid enne valimisi) ja ärimaailmale (nn. "Dot-com" Internetifirmade meeletu tõus Ameerika börsil mõni aeg tagasi). Kuid haibid pole võõrad ka koolirahvale: kindlasti mäletavad staa~^ikamad pedagoogid omaaegseid uute, lausa "revolutsiooniliste" meetodite või tehniliste vahendite kampaaniaid (diapositiivid, grafoprojektorid) . Praegu Eestis õppekava ümber toimuv kipub ka kohati haibilikuks muutuma.

Alljärgnevalt vaatleme lähemalt virtuaalset kooli kui ühte uut nähtust globaalsel haridusmaastikul, millega ettevaatlikud eestlased veel seni aktiivselt kaasa läinud pole (võib-olla peljates haibi õnge langemist). Kas virtuaalse kooli puhul on tegemist meedia poolt ülespuhutud haibiga või tähistab see kvalitatiivset ja pöördumatut hüpet kooli arengus teel modernistlikust industriaalühiskonnast post-postmodernistlikku infoühiskonda?

Mis on virtuaalne kool?

Mis asi see virtuaalne kool ikkagi tegelikult on? Millised on need asutused/kooslused, mis end virtuaalse koolina identifitseerivad? Ilmselt tuleks neile küsimustele vastuse otsimist alustada sealt, kus asuvad ka mitmed teised virtuaalsed nähtused - Internetist. Kui teha näiteks Google.com otsimootori abil Internetis päring märksõnaga "virtual school", saame vastuseks viited ligi miljonile teemakohasele võrguleheküljele (võrdluseks: eestikeelne "virtuaalne kool" leidub üksnes 11 võrgulehel). Suurem osa neist miljonist hüpertekstist on artiklid, mis räägivad virtuaalsest koolist - siis midagi selle kirjatüki sarnast, mida te ise hetkel lugemas olete. Kuid nii mõnedki (Google'i nimekirja esimesest 50-st tervelt 17) väidavad ennast tõepoolest olevat virtuaalse kooli välisuksed. Ühise nimetaja leidmine nendele pole kerge, siin leidub paarileheküljelisi elektroonilisi õppematerjale, tavaliste koolide kodulehekülgi, ülikoolide teaduskondade poolt loodud populaarteaduslikke Interneti-teatmeteoseid, koolitusfirmade õppematerjale, aga ka reaalselt üksnes Internetis tegutsevaid koole. Paari iseloomulikumat näidet kirjeldame lähemalt allpool. Praktikas on lugu segane, mida võiks virtuaalne kool endast teoreetiliselt kujutada?

Eelkõige peaks see siiski olema KOOL - ühelt poolt enam või vähem formaalne, (üld)hariduslikke funktsioone täitev institutsioon; teisalt aga õpilastest, õpetajatest, juhtkonnast, abipersonalist jt. koosnev organisatsioon. Mille poolest erineb virtuaalne kool teistest võimalikest, mittevirtuaalsetest koolitüüpidest?

Omadussõna "virtuaalne" on laenatud inglise keelest ja tähendab internetisõnastiku Dictionary.com kohaselt midagi, mida faktiliselt ei eksisteeri, kuigi põhimõtteliselt on see olemas või toimib ("is existing in essence or in effect, but not in fact"). Näiteks öeldakse inglise keeles: "the virtual extinction of the buffalo" (s.t. Ameerika uusasunike tegevus hävitas faktiliselt piisoni kui liigi, kuigi põhimõtteliselt leidub üksikuid isendeid veel paljudes loomaaedades üle maailma). Videokonverentsi puhul räägitakse virtuaalsest kohalolekust (virtual presence) - füüsiliselt pole osalejad meiega samas ruumis, kuid kõiki koosolekul osalemiseks vajalikke funktsioone saavad nad täita. Arvutimaailmas on juba ammu kasutusel terminid "virtuaalne mälu" (seda füüsiliselt, omaette arvutikomponendina ei eksisteeri - osa kõvakettast pannakse lihtsalt mälu simuleerima) ja "virtuaalne reaalsus" (arvuti abil loodud kolmemõõtmelise ruumi simulatsioon). Vastandsõna "virtuaalsele" on "reaalne", "füüsiline". Üldjuhul eristabki virtuaalset reaalsest e. tegelikust just füüsilise eksistentsi (osaline) puudumine ja selle simuleerimine arvuti abil.

Seega võib virtuaalse kooli määratleda kui kooli, mille kõik tavapärased komponendid (koolimaja, klassid, õppevahendid, dokumentatsioon) ei pruugi füüsiliselt eksisteerida ja on asendatud arvutisimulatsiooniga. Sellest hoolimata sisaldab virtuaalne kool toimivat kooli organisatsiooni ja täidab kooli kui haridusinstitutsiooni funktsioone.

Virtuaalse kooli kõrval räägitakse/kirjutatakse tihtilugu virtuaalõppest (see tähendab virtuaalsele koolile iseloomuliku õppevormi ja -meetodite rakendamist - seda võib harrastada ka tavakoolis või väljaspool kooli, mitteformaalses õppes). Virtuaalõppe sünonüümidena kasutatakse mõnikord ka selliseid termineid nagu võrguõpe, kaugkoolitus, avatud õpe, Interneti-põhine (või ka veebipõhine) õpe. Üha rohkem kirjutatakse rahvusvahelises haridusväljaannetes ka virtuaalpedagoogikast.

Mõned näited

Et mitte jääda üldsõnaliseks, kirjeldame siinkohal lähemalt viit suhteliselt erinevat virtuaalset kooli, otsides ühiseid jooni ja erinevusi nende tegevuse eesmärkides, organisatsiooni struktuuris, õppekavas, juriidilises staatuses, õppetöö korralduses ja mastaabis.

Florida Online High School (http://www.fhs.net) asutati 1997 aastal Florida osariigi haridusameti poolt ja on finantseeritav riiklikult, mistõttu Floridast pärit õppuritele on FHS-is õppimine tasuta. FHS moto on ~Sany time, any place, any path, any pace~T (suvalisel ajal, suvalises kohas, suvalises suunas, suvalises tempos), missiooniks on pakkuda kaasaegse infotehnoloogia abil paindlikus vormis kvaliteetset keskharidust õppekavale vastavas mahus.

FHS on akrediteeritud samadel alustel tavaliste keskkoolidega Florida osariigis, koolil on 50 põhikohaga õpetajat ja ligi 4000 registreeritud õpilast (neist enamus võtavad vaid üksikuid kursusi). 1999/2000 õppeaastal oli FHS nimekirjas vaid veidi üle saja neid õpilasi, kes polnud ühegi teise keskkooli hingekirjas (nn. kodusõppijad, homeschoolers). 2000. a. kevadel lõpetas FHS kursused edukalt ligi 2000 õpilast, 700 langes välja. Kursusele registreerumise järel on FHS-i õpilasel 28 päeva aega "sisse elamiseks", siis peab ta tegema valiku õppetempo osas (kiirendatud, normaalne, pikendatud). Koolil on küll oma maja, kuid selles on vaid kontor ning õpetajate ja tugipersonali kabinetid - õppetöö toimub arvuti vahendusel üle Interneti. Õppematerjalidele ja "virtuaalsetele klassiruumidele" pääseb ligi vaid parooliga ja spetsiaalset tarkvara (Lotus Notes) kasutades.

Kanadas tegutsev Virtual Learning Academy (http://www.virtual-learning.ab.ca/) on seevastu suunatud eelkõige kodus õppivate laste vanematele, pakkudes neile mitmekülgset tuge (kursused, konsultatsioonid, õppematerjalid, vestlusfoorumid jms.). USA-s ja Kanadas on kodus õppijate osakaal viimastel aastakümnetel püsinud 5% juures, virtuaalsete koolide tekkimise ühe tulemusena ennustatakse selle protsendi hüppelist kasvu. Kuna VLA näol on tegemist eraalgatusel põhineva ettevõtmisega, on registreerumine tasuline.

Virtuaalne kool pole üksnes ameerika nähtus, seda kinnitavad kaks järgmist näidet. Meie põhjanaabrite NettiLukio (http://www.nettilukio.fi/) tegutseb alates 1997. aastast erakoolina Otava Rahvaõpistu juures ja pakub hetkel ligi 50-le täiskasvanud õppijale (vanus peab olema vähemalt 18 a.) täismahus keskkoolikursust Interneti vahendusel. Peamiselt toimub õppetöö iseseisvalt õpikuid ja Interneti-õppematerjale lugedes ning iganädalasi koduülesandeid lahendades. Suurem osa ülesannetest tuleb sooritada essee või miniuurimuse vormis ning saata e-postiga õpetajale, kes samuti e-posti teel oma kommentaarid ja hinde tagasi saadab. Teste/kontrolltöid tehakse üksnes matemaatikas, füüsikas ja keemias. Kaks korda aastas kogunevad virtuaalõppurid Otava Rahvaõpistusse kohtuma õpetajate ja kaasõppuritega ning sooritama kontrolltöid. Ka lõpueksamite sooritamiseks peab tulema kohale. NettiLukio virtuaalne õpikeskkond põhineb kooli enda poolt loodud serveritarkvaral Ryhmix, mille kasutamiseks õppuritel mingit spetsiaalset tarkvara tarvis pole - piisab tavalisest Internetilehitsejast. Vt. ka http://www.ofw.fi/oo/tutkinno/Mikko.htm.

Teine soomlaste virtuaalkooli-projekt, Tyrnävän Virtuaalilukio (http://lumo.tyrnava.fi) sai alguse Põhja-Soomes asuva Tyrnävä valla elanike murest - kohalik keskkool suleti õpilaste vähesuse tõttu. Koostöös Oulu Lütseumiga ja Oulu Ülikooli teaduritega käivitati 1997. a. uurimis- ja arendusprojekt, mille eesmärgiks oli säilitada kolme naabervalla noortele võimalused keskhariduse omandamiseks kodukohas. Formaalselt on 31 Tyrnävä õppurit maineka Oulu Lütseumi hingekirjas, kuid õpivad suurema osa ajast kas kodus arvuti taga või Tyrnävä keskkooli ruumidesse loodud moodsas kaugkoolituskeskuses. Lisaks Interneti-töövahenditele kasutatakse õppetöös ka video- ja telefonikonverentsi. Osaliselt on Tyrnävä virtuaalsel koolil eeskujuks Turu ülikooli eestvedamisel juba 1993.aastal alanud Saaristomere väikesaarte laste koolitamine videokonverentsi vahendusel
(vt. http://www.ise.ee/pilootkoolid/oppereis/turu.htm).

Austraalia firma Darx Consulting poolt mittetulundusliku ettevõtmisena käivitatud Virtual School for the Gifted (http://www.vsg.edu.au/) pakub õppekavaväliseid tasulisi Interneti-põhiseid kursusi andekatele lastele alates 4. klassist (samas pole ka täiskasvanutel keelatud kaasa lüüa). Kõik kursused kestavad 9 nädalat, kuid nende sisu ja õppetöö korraldus on väga paindlikud - kui õppurit mingi konkreetne probleem sügavamalt huvitama hakkab, võib ta üksnes sellele keskenduda ja loobuda teistega koos edasiminekust. Kursuste sisust annavad aimu valitud pealkirjad:

  • "Noor detektiiv" (loovkirjutamise kursus mõrvamüsteeriumide vormis)
  • "Maagia ja illusioon"
  • "Matemaatika ühiskonnas"
  • "Lend läbi aja" (paleontoloogia ja arheoloogia teemadel)
  • "Põnevad fraktalid" (sissejuhatus kaoseteooriasse)
  • "Tulevik on cool" (krüoonika teoreetilised alused ja rakendused praktikas)
  • "Olla või mitte olla" (sissejuhatus eksistentsialismi)
  • "Kõlab kenasti" (muusikast füüsika keeles)

Virtuaalse kooli eesmärgid

Kõigile virtuaalse kooli sildi all tegutsevatele asutustele pole lihtne leida ühist nimetajat tegevuse eesmärkide ja sihtrühma osas. Ühine on küll see, et püütakse kaasaegse info- ja sidetehnoloogia võimalusi kasutades kujundada paindlikumat ja mitmekesisemat õpikeskkonda selliste õppijate tarvis, kellele mingil põhjusel ei sobi tavakool (või kellele tavakooli poolt pakutavast ei piisa). Otseselt äriliste, kasumit taotlevate firmadena tegutsevaid virtuaalseid koole on vähe - erinevalt virtuaalsetest ülikoolidest, kus on juba tekkinud tõsine konkurents ekspansionistlike võrguülikoolide vahel.

Virtuaalsed koolid on keskendunud erinevatele nishshidele haridusmaastikul, pakkudes tugisüsteemi koduõppele, lisavõimalusi erivajadustega õpilastele, võimalust keskhariduse saamiseks kaugkoolituse teel ka geograafiliselt eraldatud punktides elavatele õpilastele või töö kõrvalt õppivaile täiskasvanutele. Mitmete praeguste virtuaalkoolide näol on tegemist eksperimentaalsete arendusprojektidega, mille käigus üritatakse katsetada, uurida ja luua uusi õppimis- ja õpetamismeetodeid.

Virtuaalsete koolide suhteliselt aeglase arengu, suure sisulise varieeruvuse ja vähese leviku taga võib aimata asjaga seotud inimeste arusaamist sellise koolitüübi piiridest: Interneti kaudu võime küll edastada õpilastele tekstilist infot, kuid vahetu suhtlemise puudumine või nappus ei võimalda pühenduda noorte inimeste kasvatusele. Ilmselt ei saa virtuaalne kool veel niipea täielikult asendada tavakooli - kui üldse. Samas on rida autoreid (näiteks Papert, Tella) väitnud, et virtuaalse kooli näol on tegemist kvalitatiivselt uue, infoühiskonna vajadustele vastava koolitüübiga, mis asendab traditsioonilise kooli. Selle väite kriitiline analüüs väärib aga juba omaette artiklit.

Õppetöö korraldus virtuaalses koolis

Twente ülikooli kaugkoolituse professor Betty Collis (1996) on uurinud õppetöö korraldust erinevate õppevormide puhul, võrreldes muuhulgas ka õpilase poolt erinevatele õpitegevustele pühendatud aega:

  Õpetaja loengu jälgimine Individ. suhtlemine õpetajaga Rühma-arutelus osalemine Iseseisev lugemine Harjutused ülesanded Rühma-töö Teadmiste /oskuste kontroll
Loengu-kursus 20% 5%   35% 30%   10%
Oskuste-koolitus   5% 25%   10% 40% 20%
Kiriõpe       55% 45%    
Kaug-koolitus 35%   5% 30% 30%    

Collis tõestab oma kirjutistes (ja ka oma virtuaalõpetamise-praktikas) vajadust tasakaalu muutmiseks - nii, et see vastaks kaasaegsete õppimisteooriatele ja infoühiskonna ootustele hariduse sisu suhtes. Näiteks tuleks Collise väitel oluliselt suurendada õpilase-õpetaja individuaalse suhtlemise, rühma-arutelude ja rühmatöö-projektide osakaalu. Seda pole lihtne saavutada tavalise klassiruumi tingimustes, kuid virtuaalse kooli paindlikus õpikeskkonnas on see erinevate tark- ja riistvaravahendite abil teostatav. Õpetaja presentatsiooni saab reaalajas üle kanda kas video- või audiokonverentsina, samas võib selle ka failina Internetti üles seada. Individuaalne suhtlemine õpetaja ja õpilaste vahel käib e-posti vahendusel, rühma-aruteluks kasutatakse kas e-postiliste või veebipõhist foorumit. Iseseisvaks lugemiseks mõeldud materjalid on - vastupidiselt tava-arvamusele - ka virtuaalses koolis paberile trükitud. Mitmed uurimused näitavad, et ka virtuaalkooli õppurid eelistavad üldjuhul lugeda paberkandjalt, mitte arvutiekraanilt. Harjutused/ülesanded sooritab virtuaalõppur etteantud tarkvara kasutades ja saadab faili oma töö tulemustega õpetajale. Virtuaalse rühmatöö jaoks on esimesed programmid alles tekkimas (vt. näiteks BSCW http://bscw.gmd.de/) - need võimaldavad rühma korraga sama teksti-, pildi- või helifaili kallal toimetada. Traditsioonilise teadmiste kontrolli tarvis on võimalik kasutada testimisprogramme (kuuldavasti on ka meie kodumaisest APStestist varsti Interneti-versiooni oodata). On olemas ka terve rida erinevas hinna- ja funktsioonaalsusteskaalas tarkvarapakette virtuaalse õpikeskkonna loomiseks ja haldamiseks, mis ühendavad endas kompleksselt kõiki eelpool kirjeldatud töövahendeid ja palju muudki. Näiteks on TÜ-s, TPÜ-s ja TTÜ-s kasutusel WebCT-nimeline tarkvarasüsteem (vt. http://about.webct.com), Concordia ülikool kasutab alternatiivset tarkvara Lotus LearningSpace, TÜ tehnoloogiakeskus testib Soomes valmistatud süsteemi Telsi Pro. On olemas ka selliseid firmasid
(näiteks BlackBoard, http://www.blackboard.com,
e-Education http://www.jonesknowledge.com),
mis pakuvad virtuaalse kooli loomise ja haldamise teenuseid nende oma serverit ja tarkvara kasutades.

Õppetöö rütm virtuaalses koolis võib pisut tavakoolist erineda, kuna püütakse pakkuda võimalikult paindlikke lahendusi. Tavaliselt on virtuaalse kooli õppeühikuks nädal - nädala algul üles antud lugemised-ülesanded tuleb sooritada nädala lõpuks. On õppuri enda otsutada, kas ta tegeleb sellega hommikul või hilisõhtul, võtab käsile kohe nädala algul või lükkab nädalavahetuse peale.

Virtuaalõppe algatused Eestis

Kuigi Eestis pole praeguseks hetkeks veel ühtegi virtuaalset kooli (sellises tähenduses nagu eespool sai määratletud), on siin ette võetud mitmeid virtuaalõppe-projekte:

  • Simulatsioonimängud (Simuvere, Gaia, Tyybel, KomPress, Legaalia jt., vt. http://math.ut.ee/simud). Tartu Ülikooli Aktiivõppekeskus on Anne Villemsi eestvedamisel suutnud alates 1993. aastast korraldada vähemalt ühe Interneti vahendusel toimuva simulatsioonimängu aastas. Need mängud põhinevad riikliku õppekava eesmärkidel, mis tavakoolis kipuvad pahatihti tahaplaanile jääma: ainetevaheliste seoste tugevdamine, probleemilahendus- ja arutlusoskuste ning loovuse arendamine jms. Internetti kasutatakse neis õpiprojektides eelkõige suhtlemisvahendina.
  • Virtuaalne õpikeskkond Miksike (http://www.miksike.ee) on kujunenud omaette fenomeniks Eesti haridusmaastikul, pakkudes koolidele erinevaid "virtuaalseid haridusteenuseid" Interneti vahendusel: temaatilised elektroonilised töölehed, interaktiivsed harjutustikud, viktoriinid, joonistuskonkursid, Õpilasvabrik (kus õpilased ise elektroonilisi õppematerjale valmistavad), Jutuvabrik (õpilased kirjutavad lõpuni kirjaniku poolt alustatud lühijutu) jm. Miksikese meeskond on koostöös Haridusministeeriumiga viinud läbi lähteuuringu nn. "virtuaalse abiõpetaja" teenuse rakendamise võimalikkusest ja vajalikkusest väikestes maakoolides, seni on ministeerium projekti jätkamise suhtes kõhkleval seisukohal. Miksikeste väitel aitaks virtuaalse abiõpetaja teenuste kasutamine kaitsta sulgemise eest pisemaid koole, kus kohapeal ei jätku kõigi ainete jaoks pädevaid õpetajaid (idee sarnaneb eelpool kirjeldatud Tyrnävä eksperimendiga).
  • Tartu Ülikooli juures tegutsev Täppisteaduste Kool (http://www.ttkool.ut.ee) on viimastel aastatel hakanud üha enam rakendama Interneti võimalusi andekate õpilaste täiendaval koolitamisel reaalainete vallas.

Miks on virtuaalõpe muidu nii infotehnoloogia-lembeses Eestis veel suhteliselt vähe levinud, miks pole Eestis veel ühtegi tõelist virtuaalset kooli? Ühest vastust on sellele küsimusele raske anda, kuna puuduvad usaldusväärsed uuringud potentsiaalse sihtrühma osas, potentsiaalsete tegijate osas, majanduslike ja seadusandlike tingimuste osas jm. Hetkel võib püstitada üksnes hüpoteese:

  • asjast teatakse liiga vähe, nii potentsiaalses sihtrühmas kui ühiskonnas laiemalt valitsevad negatiivsed eelarvamused;
  • puuduvad pädevad virtuaalõpetajad ja managerid;
  • virtuaalse kooli rajamine oleks kallis, majanduslikus mõttes liiga riskantne projekt.

Kui esimene hüpotees kinnitust leiaks (mis on üsna tõenäoline), võiks seda tõlgendada haibi puudumisena ning järeldada sellest hoopis vajadust laiema ja põhjalikuma meediakampaania järele. Uurimist vajaks ka see, kas üldse Eesti haridusmaastikul leidub selliseid täitmata nishshe, kus virtuaalsest koolist oluliselt abi oleks. Samas oleks sellise uurimuse tulemuste tõlgendamine ja rakendamine hariduspoliitiliste otsuste alusena suhteliselt keeruline - tänapäeval kipub uute tehniliste vahenditega üha sagedamini olema nii, et leiutis/lahendus valmib enne kui ühiskonnas laiemalt selle järele vajadust hakatakse tundma.

Loodetavasti annab virtuaalse kooli teemalistele uurimis- ja arendusprojektidele hoo sisse hiljuti Vabariigi valitsuse poolt kinnitatud "Tiigrihüpe Pluss" arengukava, mis määratleb ühena prioriteetsetest põhisuundadest just virtuaalõppe.

Kokkuvõtteks

Ingliskeelses Internetiruumis, ajakirjanduses ja pedagoogikaväljaannetes on virtuaalse kooli teema olnud populaarne juba aastaid, valdav enamus sel teemal kirjutanuist näeb "virtualiseerumises" lahendust mitmetele tänapäeva kooli probleemidele ja ennustab tavakooli peatset asendumist virtuaalse kooliga. 1996-97 aastail hoo sisse saanud virtuaalsete koolide asutamise buum on aga jäänud küllaltki väikesemastaabiliseks. Tavakooli asendamise asemel üritavad vähesed elujõulised virtuaalsed koolid täita erinevaid nishshe haridusmaastikul, koolitades paindlikus vormis eelkõige mitmesuguste erivajadustega õpilasi (töö kõrvalt õppivad täiskasvanud, andekad lapsed, geograafiliselt eristatud kohtades elavad lapsed jt.).

Kõrvutades virtuaalse kooli temaatika käsitlemise sagedust ja sisu ingliskeelses meedias nähtuse tegeliku mastaabiga/osakaaluga reaalses hariduselus, võib seda küll haibiks klassifitseerida. Samas tundub, et vähemasti Eesti meedias ja pedagoogilises erialakirjanduses pole virtuaalse kooli teema (veel?) haibi mõõtmeid omandanud. Esimesed sammud virtuaalõppe rakendamise suunas on küll tehtud ja arvatavasti pole kaugel ka see aeg kui meilgi esimesed virtuaalsed koolid asutatakse - nishid selliste koolide jaoks on olemas ka Eesti haridusmaastikul.

Kasutatud allikad

Collis, B. (1996) Tele-learning in a Digital World. London: International Thomson Publications.

Florida Online High School, Loetud Internetis 8. november 2000 aadressil http://www.fhs.net

NettiLukio, vaadatud Internetis 21. jaanuar 2001 aadressil http://www.nettilukio.fi

Papert, S. (1994) Child Power - Keys to the New Learning of the Digital Century. Loetud Internetis 21.jaan.2001 aadressil http://www.papert.com/articles/Childpower.html

Tella, S. (1995) Virtual School in a Networking Learning Environment. Loetud Internetis 21. jaanuaril aadressil http://www.helsinki.fi/~tella/ole1.html

Tyrnävän Lukio, loetud Internetis 21. jaanuar 2001 aadressil http://lumo.tyrnava.fi

Virtual Learning Academy, loetud Internetis 21. jaanuar 2001 aadressil http://www.virtual-learning.ab.ca

Virtual School for Gifted, loetud Internetis 21. jaanuar 2001 aadressil http://www.vsg.edu.au/


Tagasi kogumiku sisukorda